Rahulik nädala algus

Nädala selgroog murtud ja enne toimekat nädalavahetust õige hetk kirja panna, mis siis nädala alguses sai tehtud.

Esmaspäeval oli kavas väike jooks - 46 minutit. Läbitud sai 7,8 km-i, pulss oli 148/157. Tunne oli kuidagi nii ja naa aga ei midagi hullu. Üldiselt selline tavapärane, rahulik trennike.

Teisipäeval puhkasin.

Kolmapäeval tormasin enne jalgpallide algust rullitama. Kohaks on viimastel kordadel olnud kergliiklustee(d), mis algab Assakult, läbib Uuesalu elamurajooni ning jõudes välja Viljandi mnt'ni saab liikuda Valdeku tänavani. Muidu täitsa mõnus ots, ainult Viljandi mnt ääres on ristumisi autoteega päris mitu ja eks see mõjutab liikumiskiirust ja rütmi.
Trenni pikkus oli 1:11, läbitud sai 21,64 km, pulss 145/164.
Tunne oli väga hea, võibolla oli tingitud uuest kombest, millega esmakordselt sõitmas käisin :). Häirisid ainult mõned kaasliiklejad ja just need kes ei oska/ ei soovi teistega arvestada. Näiteks liikusid käsi-käes üks noormees ja üks neiu. Selliselt liigeldes võtsid nad enda alla pea terve kergliiklustee laiuse. See, et sa seljataha ei näe on nagu arusaadav aga kui sulle vastusõidetakse, siis võiks ju korraks käest lahti lasta ja kõrvale tõmmata, pole vaja endeid nii laiaks teha kui vähegi võimalik. Mõistetamatu käitumine.
Kui siia lisada veel asjaolu, et mõlemad ei tundnud endeid uiskudel just väga kindlalt ning kiivreid ka peas ei olnud, siis vabandan kui liiga teen, aga on juba vähemalt korra pea peale kukkunud.

Üldse häirib järjest enam rullitajate rohkus, kes sõidavad ringi kiivriteta. Rattaga sõites tundub, et kahe suure rattaga sõitjate hulgas on see nö moeröögatus mööda läinud ja sõitjad juba teavad, et kiiver on neile endile eelkõige kasulik. Rulluiskudel sõitjad aga kahjuks seda veel ei tea.
Silmal on kohe valus vaadata kui näed mõnda sõitjat, kellel on põlvekaitsmed, küünarnuki kaitsmed, randmekaitsmed aga kiivrit ei ole.
Olen kuulnud küll neid seisukohti aga ma sõidan vaikselt jne. Aga egas siis kukkuma pea sellepärast, et ise sõidad kiiresti või halvasti. Piisab kui kogematta sõidad mõne suurema kivi otsa või mõni lahtine koer jookseb eest läbi või möödudes lapsega perest väike laps äkiliselt sinu poole oma rattaga pöörab. Võimalusi kukkumiseks, ise selleks mitte midagi tehes, on küll ja küll.
Võibolla peab rulluisutajatele ka tegema sarnase kampaania nagu oli ratturitele - Tegija kannab kiivrit.

Kusjuures muidugi võiks ju öelda, et mis see minu asi on, kui keegi kukub ja pea ära lööb ning halvimal juhul ratastooli jääb või lausa eluta. Aga kui see juhtum toimub minuga kokkupõrkel, siis ma võin mõelda kordi ja kordi, et ma ei teinud ju midagi valesti, kuid siiski jääb see mind kummitama.
Kui iseendast ei hooli, siis kaas rullitajatest võiks ikka hoolida.


Nii manitsused kirja pandud (aga noh tõsiselt häirib).

Neljapäeval tegin keskmise pikkusega jooksutrenni aga trenn koosnes lisaks soojendusele ja lõdvestusele seitsmest 5 minuti pikkusest kiirendusest anaeroobses pulsitoonis ehk täpsemalt 181-186 lööki.
Vaatasin, et esimene 5 minutit sai läbitud keskmise kiirusega alla 4 minuti, teised olid kõik 4:20 kandis. Peab tunnistama, et kusagil 4ndast lõigust alates oli raskusi pulsi piisavalt kiiresti üles saamisega. Jalad oli rasked ja jõuetud. Võibolla eelmise päeva rull veel oli jalas.
Aga ära ma need lõigud kannatasin.
Trenniaeg 1:21, läbitud sai 14,7 km-i, pulss 165/186.


Täna puhkepäev kavas, homme hommikul rattaga sõitma ja õhtu poole teen kerge jooksu ka peale. Pühapäeval aga sean sammud koos rullidega Piritale Lillepi rajale, et seal üks pikem trenn teha. 2 nädala pärast võiks ikka pikal distantsil EMT Rullituuril osaleda.