ehk siis eelmisest postitusest nädalapäevad möödas.
Pole nagu midagi kirjutada olnud. Trenni on küll tehtud aga noh ei midagi erilist.
Eelmisest postitusest möödunud aega jääb pühapäeval üks pikem ratta ots. Kestvusega 4:04, läbitud sai umbes 103 km-i. Pulsi numbrid olid 146 / 168.
Muidu tavapärane sõit, erilisemaks tegi 2 x 1 tund pulsiga vahemikus 146 - 158. Ülejäänud pingutus jäi pulsil alla 146. Jalg oli mõnusalt kerge ja oleks võinud veel vändata, kui olnuks vajadust / soovi. Tundud, et trennidest on ikka kasu - selline pikem ots tuleb juba päris kergelt ära.
Trenni kaasa võetud kaks banaani ja kaks Snickersit sai söödud selliselt, et üks Snickers tuli kodu tagasi. Muu kraami surusin kolmandal tunnil kõhtu. Kas sai söömine ajastatud õigesse hetke või oli eelnevalt korralikult söödud, igatahes tühja kõhu tunnet või energia kriisi ei tundnud enne söömist egas ka pärast.
Kuna pühapäeval on kavas väike võistlus, siis natukene olen koormusi ikka maha võtnud. Esmaspäeval tegin pika sõidu järgselt kerge 1:13 pika veeremise. Läbitud sai 28,23 km-i, pulss oli 136 / 159.
Eesmärk oligi siis lihtsalt veereda ja lasta jalgadel taastuda.
Teisipäevale paigutasin aga vähe raskema trenni.
Alustuseks 30 minutit soojendust ja siis 1 min kiirusega vahemikus 38-42 km/h, siis 15 minutit kergelt, siis 2 min eelnevalt mainitud kiirusega, siis jälle 15 min kergelt ja 3 minutit suurema kiirusega. Pärast 15 minutilist kergemat minekut 2 ja 1 minutit kiirema hooga.
Kui esimene minut polnud vajaliku kiiruse hoidmisega probleeme, siis edasi läks asi juba raskeks. Pole lihtsalt nii võimast jalga, et sellist kiirust vastu väga tugevat tuult suruda. Samas suutsin kõik lõigud läbida kiirusega enam kui 30 km/h ja viimane 1 km, kus tuul ei olnud vastu vaid küljelt õnnestus kiirus viia 32 km/h juurde.
Kuuldes, mis ilma käesolevaks pühapäevaks lubab, siis lootust on, et vast suudan normaalse hooga distantsi läbi veerde.
Kolmapäeval puhkus, neljapäeval oli kavas lühike, kuid intensiivne treening.
Ajaliselt kulus vaid 1:18, kuid selle sees sai tehtud 2 x 3 km-i pulsiga 159-170 ja 2 x 2 km-i pulsiga 183-195. Jaotatud olid need kiiremad lõigud 3 km-i, siis kaks korda kaks ja siis jälle kolm. Iga lõigu vahele oli paigutatud 10 minutit kergemat kerimist.
Hoog oli täitsa normaalne ja kuigi teise 2 km-ise lõigu keskel tuli tuul vastu, siis vaatamata sellele õnnestus kõikide lõikude keskmised kiirused hoida üle 34 km/h (esimene lõik sai alla tuult mindud ja seal oli probleeme pulsi üles saamisega).
Õhtul käisin veel kergelt rullitamas. Oli mõnus :)
Sellised need mõned trennid on olnud. Rohkem kiirust olen taga otsinud. Kui rulluisumaraton tehtud saab, siis tulebki otsida taga nii kiirust kui väntamise sagedust - kui ei saa mägedest üles jõuga, siis saab kerides :).
Loodetavasti ei hakka pühapäevasel rattasõidu aegu pussnuge sadama ja tornaadosid ringi lendama :)
reede, 27. juuli 2012
neljapäev, 19. juuli 2012
Mõned trennid tehtud, mõni ees
Järjekordsest nädalast pool on läbi. Neli päeva trenni tehtud, kaks puhkepäeva (võibolla 1,5) plaanis ja siis jälle pikem trenn.
Trenn on läinud nii, et esmaspäeva hommikul oli kavas 1,5 tundi ratast. Täpsemalt kulus aega 1:29, läbitud sai 34,1 km-i, pulss oli 133/158.
Sõitu iseloomustab väga tugev vastutuul. Üldse on sel nädalal tuulega asjad nö "hästi" olnud. Samas esmaspäeval oli kõikse tugevam tuul. Kuna distants oli sinna-tagasi, siis teine osa distantsist oli mõnusalt kerge aga tugev tuul lööb pulsi üles ja see mõjutab kohe keskmist pulsi.
Ahjaa, tuul oli nõnna tore, et kui väntamise hetkeks järgi jätsid, siis oli oht seisma jääda :).
Päeva teises pooles tegin 50 minutilise nö jõu treeningu - kükist hüpped, jooksud mäkke, hüpped mäkke. Olemine oli täitsa ok aga jalg oli natsa pehmu.
Teisipäevane programm oli sarnane esmaspäevasele - ratas ja jõud. Väntamine kestis 1:36, läbitud sai 40 km-i, pulss oli 136/162.
Järjekordselt esines tugev tuul, samas enesetunne oli väga hea ja eelkõige sai pulsi üles just alla tuult sõites - soov vändata oli nõnna suur :).
Õhtune jõu trenn oli aga üllatavalt kerge - jalad olid vist juba harjunud sellise koormusega.
Kolmapäevane programm pidi olema sarnane kahele eelmisele aga õhtune jõutrenn jäi ära. Hommikune väntamine aga ebaõnnestus, kuna umbes 8km-i enne trenni lõppu läks esikumm tühjaks ja nii tuli siis vaikselt tagasi kulgeda. Lisaks kimbutas seda korda korralik padukas.
Trenniaeg 1:25, läbitud sai 31,14 km-i, pulss 133/148.
Tänane päev nägi ette vaid ühe trenni, seega tegin väntamise tsipa pikemalt - 2:21. Läbitud sai 59,57 km-i, pulss oli 137/187.
Pulsi ajasid kõrgeks viis lõiku / kiirendust. Iga lõigu pikkuseks oli 1 min ja lõik tuli läbida max pingutuse alas, ehk siis ratta puhul pulsiga üle 171 löögi minutis.
Kummid jäid terveks, kukkumisi polnud, ilm oli kena ehk siis kohe meeldivad tingimused trenni tegemiseks, sh ka enesetunne oli väga hea. Mõned korrad õnnestus isegi liiklust rikkuda ehk siis sõita kiiremini kui lubatud piirkiirus ette nägi :). Rattaga sõites on see alati meeldiv kogemus :).
Homme trenni ei tee, ülehomme vaatab, kui siis õhtul. Pühapäeval aga kavas vähemalt 4 tunnine rattaots.
Trenn on läinud nii, et esmaspäeva hommikul oli kavas 1,5 tundi ratast. Täpsemalt kulus aega 1:29, läbitud sai 34,1 km-i, pulss oli 133/158.
Sõitu iseloomustab väga tugev vastutuul. Üldse on sel nädalal tuulega asjad nö "hästi" olnud. Samas esmaspäeval oli kõikse tugevam tuul. Kuna distants oli sinna-tagasi, siis teine osa distantsist oli mõnusalt kerge aga tugev tuul lööb pulsi üles ja see mõjutab kohe keskmist pulsi.
Ahjaa, tuul oli nõnna tore, et kui väntamise hetkeks järgi jätsid, siis oli oht seisma jääda :).
Päeva teises pooles tegin 50 minutilise nö jõu treeningu - kükist hüpped, jooksud mäkke, hüpped mäkke. Olemine oli täitsa ok aga jalg oli natsa pehmu.
Teisipäevane programm oli sarnane esmaspäevasele - ratas ja jõud. Väntamine kestis 1:36, läbitud sai 40 km-i, pulss oli 136/162.
Järjekordselt esines tugev tuul, samas enesetunne oli väga hea ja eelkõige sai pulsi üles just alla tuult sõites - soov vändata oli nõnna suur :).
Õhtune jõu trenn oli aga üllatavalt kerge - jalad olid vist juba harjunud sellise koormusega.
Kolmapäevane programm pidi olema sarnane kahele eelmisele aga õhtune jõutrenn jäi ära. Hommikune väntamine aga ebaõnnestus, kuna umbes 8km-i enne trenni lõppu läks esikumm tühjaks ja nii tuli siis vaikselt tagasi kulgeda. Lisaks kimbutas seda korda korralik padukas.
Trenniaeg 1:25, läbitud sai 31,14 km-i, pulss 133/148.
Tänane päev nägi ette vaid ühe trenni, seega tegin väntamise tsipa pikemalt - 2:21. Läbitud sai 59,57 km-i, pulss oli 137/187.
Pulsi ajasid kõrgeks viis lõiku / kiirendust. Iga lõigu pikkuseks oli 1 min ja lõik tuli läbida max pingutuse alas, ehk siis ratta puhul pulsiga üle 171 löögi minutis.
Kummid jäid terveks, kukkumisi polnud, ilm oli kena ehk siis kohe meeldivad tingimused trenni tegemiseks, sh ka enesetunne oli väga hea. Mõned korrad õnnestus isegi liiklust rikkuda ehk siis sõita kiiremini kui lubatud piirkiirus ette nägi :). Rattaga sõites on see alati meeldiv kogemus :).
Homme trenni ei tee, ülehomme vaatab, kui siis õhtul. Pühapäeval aga kavas vähemalt 4 tunnine rattaots.
pühapäev, 15. juuli 2012
Nädal jälle läbi
Järjekordne nädal trenni tehtud.
Algus oli kerge, lõpp läks juba päris raskeks.
Esmaspäeval tegin 1:17 pikkuse rattasõidu. Läbitud sai 30,5, pulss oli 129/144. Enesetunne oli nii ja naa aga pulsist oli näha, et eelmine raske nädal oli alles organismis. Samas polnud midagi hullu.
Teisipäeval ja Kolmapäeval tulid puhkepäevad. Teisipäev oli nii ka mõeldud aga kolmapäev sattus asjade kokkulangemisena puhkpäevaks.
Neljapäeval õnnestus jälle ratta selga istuda aga seda suhteliselt õhtul hilja. Samas enesetunne oli mega. Trenniaeg oli 1:32, läbitud sai 38,14 km-i, pulss 128/145. Pulss läks kõrgele just trenni teise poolega, kus tuul oli vähe vastu, samas jalad olid mõnusalt kerged ja ka muidu enesetunne super.
Reedel sai hommikul tehtud jälle väike 1:28 ratta ots, distantsiks kujunes 31,16 km, pulss oli kena 121/134. Enesetunne oli järjekordselt väga-väga hea. Lausa mõnus on sellise tundega sõita :)
Pärast lõunat tegin veel ka väikse jõutreeningu ka. Rõhk puhtalt jalgadel - alustuseks kerge sörk, siis 10 korda mäkke jooksu, seejärel 3x30 korda kükist üleshüpped, umbes 2 minutit hüpete vahel pausi. 5 minutiline paus, pärast mida veel 3x20 hüpet ja sellele järgnes 5 korda ühel jalal mäkke hüpped (kummalegi jalale 5 korda).
Ütleme nii, et 2 tundi rattaga sõita on kergem kui seda 50 minutilist trenni teha :). Võttis ikka väga-väga läbi. Mäkke hüpete ajal tõmbas juba kergelt pildi ka virvendama :) aga kannatasin ära.
Laupäev kujunes eriti sportlikuks. Hommik algas 2:57 kestva ratta sõiduga. Alguses olid jalad ikka päris kanged ja juba jõudsin kahetseda, et miks oli vaja päev varem selline raske trenn teha aga tunnise trenni järel läks olemine väga heaks ja kannatas sõita küll ja küll. Kokku õnnestus läbida 70,62 km-i, pulss oli 141/162.
Põnevam hetk oli see, et trenni lõppedes, nii 200-300 meetrit enne lõppu avastasin, et tagumine rehv tühjenemas. Millal see kõik alguse sai ei teagi.
Pärast lõunat tegin jälle päev varem läbi tehtud jõuharjutuste kava. Algselt mõtlesin küll et viilin aga olek oli üllatavalt kerge ja kuigi oli vaja pingutada ei tekkinud sellist pilt taskusse mineku olekut.
Laupäevane päev sai lõpetatud kerge 40 minutilise rulluisu sõiduga - polnud kaua rullitanud, sai kergelt kulgetud ja nauditud õhtut. Lisaks ka erinevaid harjutusi tehtud.
Nädala lõpuks sai kavva võetud pikem ratta ots. Plaan oli umbes 4 tunnine sõit teha. Tegelikkuses kujunes trenni pikkuseks 3:48. Kusjuures ümber sai pööratud siis kui 2 tundi täis sai aga kuna algselt oli päris kõva tuul vastu ja pärast enamus aja soodsamalt puhumas, siis nii ta juhtuski, et tagasi sai kiiremini sõidetud.
Läbitud õnnestus 90,66 km-i, pulss oli 146/165.
Trenn nägi ette, et pärast tunnist rahulikumat sõitu tuli tunnike tsipa kiiremini sõita - 10 pulsi lööki kõrgemalt - aga kuna olud olid nagu nad olid, siis egas see 10 enam lööki kiiruses väga tunda andnud :). Seejärel jälle tunnike rahulikumalt ja lõppu tunnike kõrgemat pulssi. Kuna see viimane tunnike hõlmas ka trenni lõppu, siis viimased 2 km-i lasin hoo alla ja kerisid vaikselt lõpuni.
Enesetunne oli nii ja naa. Jalad hakkasid väsima ja valutama umbes pärast 3 tundi sõitu, vaim pandi kõvasti proovile aga just alguses kui tuli murda vastu tugevat tuult ja tihedat vihma. On kergemaid sõite olnud kui sellistes tingimustes sõit. Samas polnud ka midagi väga hullu, vajadusel oleks võinud tunnikese veel kõmmutada.
Õnneks tagasi tulles puhus tuul soodsamalt ja siis sai mõnuga tulistatud. Kiiremad 5 kilomeetrised lõigud jäidki aega, mil juba 3 tundi oli sõidetud :)
Täna on plaan jõutreening vahele jätta - vaja taastuda aga homme teen vast jälle hommikul umbes pooleteist tunnise ratta otsa ja õhtu poole jõutreeningu. Kui jalad esialgse kavaga ära harjuvad, siis peab mõned harjutused veel sinna lisama. Harjutusi, mida lisada tundub olema :)
Algus oli kerge, lõpp läks juba päris raskeks.
Esmaspäeval tegin 1:17 pikkuse rattasõidu. Läbitud sai 30,5, pulss oli 129/144. Enesetunne oli nii ja naa aga pulsist oli näha, et eelmine raske nädal oli alles organismis. Samas polnud midagi hullu.
Teisipäeval ja Kolmapäeval tulid puhkepäevad. Teisipäev oli nii ka mõeldud aga kolmapäev sattus asjade kokkulangemisena puhkpäevaks.
Neljapäeval õnnestus jälle ratta selga istuda aga seda suhteliselt õhtul hilja. Samas enesetunne oli mega. Trenniaeg oli 1:32, läbitud sai 38,14 km-i, pulss 128/145. Pulss läks kõrgele just trenni teise poolega, kus tuul oli vähe vastu, samas jalad olid mõnusalt kerged ja ka muidu enesetunne super.
Reedel sai hommikul tehtud jälle väike 1:28 ratta ots, distantsiks kujunes 31,16 km, pulss oli kena 121/134. Enesetunne oli järjekordselt väga-väga hea. Lausa mõnus on sellise tundega sõita :)
Pärast lõunat tegin veel ka väikse jõutreeningu ka. Rõhk puhtalt jalgadel - alustuseks kerge sörk, siis 10 korda mäkke jooksu, seejärel 3x30 korda kükist üleshüpped, umbes 2 minutit hüpete vahel pausi. 5 minutiline paus, pärast mida veel 3x20 hüpet ja sellele järgnes 5 korda ühel jalal mäkke hüpped (kummalegi jalale 5 korda).
Ütleme nii, et 2 tundi rattaga sõita on kergem kui seda 50 minutilist trenni teha :). Võttis ikka väga-väga läbi. Mäkke hüpete ajal tõmbas juba kergelt pildi ka virvendama :) aga kannatasin ära.
Laupäev kujunes eriti sportlikuks. Hommik algas 2:57 kestva ratta sõiduga. Alguses olid jalad ikka päris kanged ja juba jõudsin kahetseda, et miks oli vaja päev varem selline raske trenn teha aga tunnise trenni järel läks olemine väga heaks ja kannatas sõita küll ja küll. Kokku õnnestus läbida 70,62 km-i, pulss oli 141/162.
Põnevam hetk oli see, et trenni lõppedes, nii 200-300 meetrit enne lõppu avastasin, et tagumine rehv tühjenemas. Millal see kõik alguse sai ei teagi.
Pärast lõunat tegin jälle päev varem läbi tehtud jõuharjutuste kava. Algselt mõtlesin küll et viilin aga olek oli üllatavalt kerge ja kuigi oli vaja pingutada ei tekkinud sellist pilt taskusse mineku olekut.
Laupäevane päev sai lõpetatud kerge 40 minutilise rulluisu sõiduga - polnud kaua rullitanud, sai kergelt kulgetud ja nauditud õhtut. Lisaks ka erinevaid harjutusi tehtud.
Nädala lõpuks sai kavva võetud pikem ratta ots. Plaan oli umbes 4 tunnine sõit teha. Tegelikkuses kujunes trenni pikkuseks 3:48. Kusjuures ümber sai pööratud siis kui 2 tundi täis sai aga kuna algselt oli päris kõva tuul vastu ja pärast enamus aja soodsamalt puhumas, siis nii ta juhtuski, et tagasi sai kiiremini sõidetud.
Läbitud õnnestus 90,66 km-i, pulss oli 146/165.
Trenn nägi ette, et pärast tunnist rahulikumat sõitu tuli tunnike tsipa kiiremini sõita - 10 pulsi lööki kõrgemalt - aga kuna olud olid nagu nad olid, siis egas see 10 enam lööki kiiruses väga tunda andnud :). Seejärel jälle tunnike rahulikumalt ja lõppu tunnike kõrgemat pulssi. Kuna see viimane tunnike hõlmas ka trenni lõppu, siis viimased 2 km-i lasin hoo alla ja kerisid vaikselt lõpuni.
Enesetunne oli nii ja naa. Jalad hakkasid väsima ja valutama umbes pärast 3 tundi sõitu, vaim pandi kõvasti proovile aga just alguses kui tuli murda vastu tugevat tuult ja tihedat vihma. On kergemaid sõite olnud kui sellistes tingimustes sõit. Samas polnud ka midagi väga hullu, vajadusel oleks võinud tunnikese veel kõmmutada.
Õnneks tagasi tulles puhus tuul soodsamalt ja siis sai mõnuga tulistatud. Kiiremad 5 kilomeetrised lõigud jäidki aega, mil juba 3 tundi oli sõidetud :)
Täna on plaan jõutreening vahele jätta - vaja taastuda aga homme teen vast jälle hommikul umbes pooleteist tunnise ratta otsa ja õhtu poole jõutreeningu. Kui jalad esialgse kavaga ära harjuvad, siis peab mõned harjutused veel sinna lisama. Harjutusi, mida lisada tundub olema :)
pühapäev, 8. juuli 2012
Väheke hullem nädal
Üks päris hull nädal, vähemalt minu jaoks, möödas.
Nimelt asjaolude kokkusattumisel otsustasin teha sellise suurema mahu nädala, kus kaks korda päevas trenn. Kasutasin liikumiseks ainult ratast, seega ajaliselt ja distantsiliselt sai päris palju läbitud.
Nädala treeningmaht tuli 21 tundi 49 minutit. Kokku 10 trenni (teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval 2 trenni), läbitud sai 501 km-i.
Hea on tõdeda, et kuigi nädala lõpus läks motivatsiooni leidmisega natukene raskeks, siis otseselt ühtegi muud probleemi ei märganud organismil. Ehk siis hea, et organism suutis selle pingutuse kenasti vastu pidada.
Samuti oli see nädal väga heaks õpetuseks, et ka trenniks tuleb valmis olla - peab korralikult sööma, pikema sõidu puhul peab võtma sõidule süüa kaasa ja ka juua peab olema piisavalt.
Kõige raskemateks trennideks olid vast teisipäeval tehtud umbes 3 tunnine trenn, kus keha voolas energiast tühjaks tänu halvale eelnevale söömisele. Õnneks jõudsin lõpuks ühte bensiinijaama, kus ostsin šokolaadi ja seega sai energiavarusid kenasti täiendatud.
Teine raske trenn oli laupäeval, mil temperatuur üle 30 kraadi ja särav päike pähe paistmas. Umbes 2,5 tunnisele sõidule võtsin kaasa küll 1,3 liitrit vett ja ka banaani ja šokolaadi aga ikka oli lõpp päris raske. Kuumus tegi oma.
Omapärane oli see, et vaatamata kõvasti sõitmisele andis tagumik ikka endast tunda. Samas ma arvan, et põhjuse oligi selles, et sai palju sõidetud - tagumikul polnud puhke hetke lihtsalt. Tuleb veel selliseid nädalaid teha, küll siis ka tagumik ära harjub.
Positiivne oli see, et kui varasemalt hakkas pärast sõitu parema jala põlve väliskülje alumine osa valutama, siis nädala lõpus seda muret enam polnud. Tuginedes interneti avarustes olevale tarkusele jälgisin, et vändates kand liialt sisse või välja ei kalduks ja seega oleks pinge jalala ühtlane. Võib öelda, et see toimis.
Järgmine nädal tuleb kindlasti vähem trenni, muud tegevused plaanis. Aga nädalalõpus üritan ikka paar sellist 3-4 tunnist trenni teha. Kaugemas tulevikus on kavas teha ajaliselt sarnane raske nädal aga panna rõhku põhiliselt erinevatele jõu harjutustele.
Nimelt asjaolude kokkusattumisel otsustasin teha sellise suurema mahu nädala, kus kaks korda päevas trenn. Kasutasin liikumiseks ainult ratast, seega ajaliselt ja distantsiliselt sai päris palju läbitud.
Nädala treeningmaht tuli 21 tundi 49 minutit. Kokku 10 trenni (teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval 2 trenni), läbitud sai 501 km-i.
Hea on tõdeda, et kuigi nädala lõpus läks motivatsiooni leidmisega natukene raskeks, siis otseselt ühtegi muud probleemi ei märganud organismil. Ehk siis hea, et organism suutis selle pingutuse kenasti vastu pidada.
Samuti oli see nädal väga heaks õpetuseks, et ka trenniks tuleb valmis olla - peab korralikult sööma, pikema sõidu puhul peab võtma sõidule süüa kaasa ja ka juua peab olema piisavalt.
Kõige raskemateks trennideks olid vast teisipäeval tehtud umbes 3 tunnine trenn, kus keha voolas energiast tühjaks tänu halvale eelnevale söömisele. Õnneks jõudsin lõpuks ühte bensiinijaama, kus ostsin šokolaadi ja seega sai energiavarusid kenasti täiendatud.
Teine raske trenn oli laupäeval, mil temperatuur üle 30 kraadi ja särav päike pähe paistmas. Umbes 2,5 tunnisele sõidule võtsin kaasa küll 1,3 liitrit vett ja ka banaani ja šokolaadi aga ikka oli lõpp päris raske. Kuumus tegi oma.
Omapärane oli see, et vaatamata kõvasti sõitmisele andis tagumik ikka endast tunda. Samas ma arvan, et põhjuse oligi selles, et sai palju sõidetud - tagumikul polnud puhke hetke lihtsalt. Tuleb veel selliseid nädalaid teha, küll siis ka tagumik ära harjub.
Positiivne oli see, et kui varasemalt hakkas pärast sõitu parema jala põlve väliskülje alumine osa valutama, siis nädala lõpus seda muret enam polnud. Tuginedes interneti avarustes olevale tarkusele jälgisin, et vändates kand liialt sisse või välja ei kalduks ja seega oleks pinge jalala ühtlane. Võib öelda, et see toimis.
Järgmine nädal tuleb kindlasti vähem trenni, muud tegevused plaanis. Aga nädalalõpus üritan ikka paar sellist 3-4 tunnist trenni teha. Kaugemas tulevikus on kavas teha ajaliselt sarnane raske nädal aga panna rõhku põhiliselt erinevatele jõu harjutustele.
neljapäev, 5. juuli 2012
Poolaasta läbi
Selle kalendriaasta esimene 6 kuud on möödas ja võib visata pilgu erinevatele numbritele.
Esimese kuu kuuga on kokku 141 korda trenni tehtud (mõnel päeval on kirja läinud ka kaks trenni).
Ajaliselt kulus treeningutele 189 tundi ja 8 minutit.
Erinevaid alasid kokkuvõttes sai läbitud 2018 km-i.
Kaloreid õnnestus kulutada hinnanguliselt (mõned spordialad olid sellised, kus kulunud kalorite hulka kirja ei saanud) 144 588 kcal.
Treeningmaht kuude lõikes jagunes järgnevalt:
Jaanuar - 37 tundi 16 minutit
Veebruar - 34 tundi 29 minutit
Märts - 30 tundi 6 minutit
Aprill - 29 tundi 37 minutit
Mai - 27 tundi 47 minutit
Juuni - 31 tundi 52 minutit
Täiesti trenni vabu nädalaid oli üks (28 Mai kuni 3 Juuni), ülejäänud nädalatel sai vähemalt midagi tehtud.
Väiksema mahuga nädal oli 4 tundi 37 minutit (30 Aprill kuni 6 Mai).
Suurima mahuga nädal oli 6 veebruar kuni 12 veebruar - 12 tundi 54 minutit
Treening koormus erinevate pulsitsoonide vahel on jagunenud:
Tsoon 0 (pulss on nii madal, et otsest treeningmõju ei ole) 9 tundi 51 minutit - 5% kogu mahust
Tsoon 1 (parim tsoon arendamaks vastupidavust) 107 tundi 9 minutit - 57% kogu mahust
Tsoon 2 (suurendab aeroobset võimekust) 40 tundi 32 minutit - 21% kogu mahust
Tsoon 3 (parandab kiirust) 31 tundi 36 minutit - 17% kogu mahust
Esimese kuu kuuga sai tegeletud 8 erineva alaga.
Jooksmine - 47 korda, 66 tundi ja 9 minutit, 585 km-i
Jalgratas - 17 korda, 35 tundi ja 51 minutit, 881 km-i
Kivipall - 15 korda, 20 tundi ja 46 minutit (distants teadmata :))
Rulluisutamine - 12 korda, 11 tundi ja 58 minutit, 167 km-i
Ujumine - 10 korda, 11 tundi ja 44 minutit (distants olematu :))
Suusatamine (nii uisk kui klassika) - 19 korda, 30 tundi ja 35 minutit, 374 km-i
Jõutreening (sh, Ventti) - 16 korda, 11 tundi ja 6 minutit
Sõudeergomeeter - 5 korda, 59 minutit, 11 km-i
Teise poolaasta maht tuleb arvatavasti suurem, kuna rattasõitu on rohkem. Samas erinevus ei tohiks väga suur tulla. Kindlasti mõjutab lõplikke numbreid sügisel planeeritav nädal või paar puhkust - mõni kerge trenn aga ei midagi erilist.
Esimese kuu kuuga on kokku 141 korda trenni tehtud (mõnel päeval on kirja läinud ka kaks trenni).
Ajaliselt kulus treeningutele 189 tundi ja 8 minutit.
Erinevaid alasid kokkuvõttes sai läbitud 2018 km-i.
Kaloreid õnnestus kulutada hinnanguliselt (mõned spordialad olid sellised, kus kulunud kalorite hulka kirja ei saanud) 144 588 kcal.
Treeningmaht kuude lõikes jagunes järgnevalt:
Jaanuar - 37 tundi 16 minutit
Veebruar - 34 tundi 29 minutit
Märts - 30 tundi 6 minutit
Aprill - 29 tundi 37 minutit
Mai - 27 tundi 47 minutit
Juuni - 31 tundi 52 minutit
Täiesti trenni vabu nädalaid oli üks (28 Mai kuni 3 Juuni), ülejäänud nädalatel sai vähemalt midagi tehtud.
Väiksema mahuga nädal oli 4 tundi 37 minutit (30 Aprill kuni 6 Mai).
Suurima mahuga nädal oli 6 veebruar kuni 12 veebruar - 12 tundi 54 minutit
Treening koormus erinevate pulsitsoonide vahel on jagunenud:
Tsoon 0 (pulss on nii madal, et otsest treeningmõju ei ole) 9 tundi 51 minutit - 5% kogu mahust
Tsoon 1 (parim tsoon arendamaks vastupidavust) 107 tundi 9 minutit - 57% kogu mahust
Tsoon 2 (suurendab aeroobset võimekust) 40 tundi 32 minutit - 21% kogu mahust
Tsoon 3 (parandab kiirust) 31 tundi 36 minutit - 17% kogu mahust
Esimese kuu kuuga sai tegeletud 8 erineva alaga.
Jooksmine - 47 korda, 66 tundi ja 9 minutit, 585 km-i
Jalgratas - 17 korda, 35 tundi ja 51 minutit, 881 km-i
Kivipall - 15 korda, 20 tundi ja 46 minutit (distants teadmata :))
Rulluisutamine - 12 korda, 11 tundi ja 58 minutit, 167 km-i
Ujumine - 10 korda, 11 tundi ja 44 minutit (distants olematu :))
Suusatamine (nii uisk kui klassika) - 19 korda, 30 tundi ja 35 minutit, 374 km-i
Jõutreening (sh, Ventti) - 16 korda, 11 tundi ja 6 minutit
Sõudeergomeeter - 5 korda, 59 minutit, 11 km-i
Teise poolaasta maht tuleb arvatavasti suurem, kuna rattasõitu on rohkem. Samas erinevus ei tohiks väga suur tulla. Kindlasti mõjutab lõplikke numbreid sügisel planeeritav nädal või paar puhkust - mõni kerge trenn aga ei midagi erilist.
esmaspäev, 2. juuli 2012
Pärnu Rullimaraton
42,195 km-i rulluiskudel tehtud.
Maratonidistantsi lõpetas 135 võistlejat, endal õnnestus saada 134 koht. Koht kõrgemal olnuks ka võimalik lõpetada (16 sajandikku jäi vahet) aga kuna olin ühe sõitja taga päris palju võistlusest mööda saatnud ja kordagi ise vedamata, v.a viimane sirge, kus pakkusin välja, et tule ma aitan sind ka :), siis otsustasin aumehelikult lõpus selja sirgu lasta ja kergelt üle finishi veereda.
Ja olgem ausad, kas koht on 133 või 134 ei oma mitte mingit tähtsust enam.
Võistlus ise kulges ebameeldivalt sel põhjusel, et stardist kõiki kiirendasid hullu hooga minema ja loomulikult jäin ma kohe maha. Üksi sõites aga peab olema krdi palju jõudu ja jaksu, et hea tempoga lõpuni panna. Kasvõi ühe inimese tuules on juba kordades parem ja kergem.
Loota, et esimese paari kilomeetriga õnnestub mingile grupile järgi jõuda, oli väga vale. Korralikud tempod üleval ja kuigi sai spurditud ja nn piirajas lastud, polnud mingit võimalust eespool olevaid kätte saada.
Pärnu võistluse õnneks on seal ring vaid 3 km-i pikk, mis tähendab, et varsti õnnestus jääda ringiga maha. Samas egas siis minule sobivas tempos gruppi nii pea ikka tulnud. Seega oli seda üksinda pressimist päris palju. Mõned võistlejad, kellega õnnestus siis lõpuks koos sõita aitasid ikka kõvasti edasi.
Üldiselt oligi nii, et mingil hetkel hakkas selg valutama ja no eks jalad ka tulitasid vähe aga peamine mure oli selg. Niigi püstine asend muutus päris püsti ja egas siis pingutada ka keeruline. Kaasa võetud poolik energiageeli tuub aga aitas, nagu ka ringiga möödunud võistlejad. Koos sai siis edasi rühitud ja kui 10ndal ringil (kokku oli 14 ringi) olles tundus, et oi-oi kui palju veel sõita vaja on, siis 13ndal liikudes hakkas juba natukene kahju isegi, et varsti võistlus läbi.
Viimane ring oligi selline kiire ja mõnus juba. Eelnevalt kehas valitsenud raskus oli taandunud ja kiirendamiseks ning vedamiseks oli jõudu küll.
Võib öelda, et maratoni distantsi läbimine rullidel või joostes on selles mõttes sarnased, et teatud hetkel kipub vaim murduma. Kui sellest hetkest üle saad, siis jõuad kenasti lõpuni ka.
Pärnus pandi minu vaim proovile kui natukene vihma sabistama hakkas. Arvan, et suurema sabina korral oleksin tõsiselt plaaninud kõrvale astumist, kuna just siis oli üks kõikse raskemaid hetki. Aga, kes teab, varemgi juhtunud, et raskel hetkel jaotad eesoleva distantsi pisikestest kildudega ja sunnid ennast neid kilde haarama, pärast mida kaob ka raskus.
Järgmine ametlik pikem rullisõit on kavas alles augustis Tartu Rulluisumaratonil aga arvatavasti on targem teha kasvõi trenni mõttes paar sellist 35-40 km-ist otsa. Aga võibolla isegi natukene pikemalt kuna Tartus ju tuleb läbida lausa 48 km-i.
Kuid kõikse pealt tuleb selg korda saada, mis hetkel häirivalt valutab. Näis, kas see mõjutab ja segab ka rattaga sõitmist - täna proovin järgi :). Rulluiske pole plaan enne nädalavahetust jalga panna :) - treeningplaan ei näe seda hetkel ette lihtsalt.
Numbreid ka (Polari järgi) - 43,39 km-i, 01:58:56 (eesmärk oli 2 tunniga distants läbida), 174/193, 2139 kcal, 30.06.2012 12:00
Maratonidistantsi lõpetas 135 võistlejat, endal õnnestus saada 134 koht. Koht kõrgemal olnuks ka võimalik lõpetada (16 sajandikku jäi vahet) aga kuna olin ühe sõitja taga päris palju võistlusest mööda saatnud ja kordagi ise vedamata, v.a viimane sirge, kus pakkusin välja, et tule ma aitan sind ka :), siis otsustasin aumehelikult lõpus selja sirgu lasta ja kergelt üle finishi veereda.
Ja olgem ausad, kas koht on 133 või 134 ei oma mitte mingit tähtsust enam.
Võistlus ise kulges ebameeldivalt sel põhjusel, et stardist kõiki kiirendasid hullu hooga minema ja loomulikult jäin ma kohe maha. Üksi sõites aga peab olema krdi palju jõudu ja jaksu, et hea tempoga lõpuni panna. Kasvõi ühe inimese tuules on juba kordades parem ja kergem.
Loota, et esimese paari kilomeetriga õnnestub mingile grupile järgi jõuda, oli väga vale. Korralikud tempod üleval ja kuigi sai spurditud ja nn piirajas lastud, polnud mingit võimalust eespool olevaid kätte saada.
Pärnu võistluse õnneks on seal ring vaid 3 km-i pikk, mis tähendab, et varsti õnnestus jääda ringiga maha. Samas egas siis minule sobivas tempos gruppi nii pea ikka tulnud. Seega oli seda üksinda pressimist päris palju. Mõned võistlejad, kellega õnnestus siis lõpuks koos sõita aitasid ikka kõvasti edasi.
Üldiselt oligi nii, et mingil hetkel hakkas selg valutama ja no eks jalad ka tulitasid vähe aga peamine mure oli selg. Niigi püstine asend muutus päris püsti ja egas siis pingutada ka keeruline. Kaasa võetud poolik energiageeli tuub aga aitas, nagu ka ringiga möödunud võistlejad. Koos sai siis edasi rühitud ja kui 10ndal ringil (kokku oli 14 ringi) olles tundus, et oi-oi kui palju veel sõita vaja on, siis 13ndal liikudes hakkas juba natukene kahju isegi, et varsti võistlus läbi.
Viimane ring oligi selline kiire ja mõnus juba. Eelnevalt kehas valitsenud raskus oli taandunud ja kiirendamiseks ning vedamiseks oli jõudu küll.
Võib öelda, et maratoni distantsi läbimine rullidel või joostes on selles mõttes sarnased, et teatud hetkel kipub vaim murduma. Kui sellest hetkest üle saad, siis jõuad kenasti lõpuni ka.
Pärnus pandi minu vaim proovile kui natukene vihma sabistama hakkas. Arvan, et suurema sabina korral oleksin tõsiselt plaaninud kõrvale astumist, kuna just siis oli üks kõikse raskemaid hetki. Aga, kes teab, varemgi juhtunud, et raskel hetkel jaotad eesoleva distantsi pisikestest kildudega ja sunnid ennast neid kilde haarama, pärast mida kaob ka raskus.
Järgmine ametlik pikem rullisõit on kavas alles augustis Tartu Rulluisumaratonil aga arvatavasti on targem teha kasvõi trenni mõttes paar sellist 35-40 km-ist otsa. Aga võibolla isegi natukene pikemalt kuna Tartus ju tuleb läbida lausa 48 km-i.
Kuid kõikse pealt tuleb selg korda saada, mis hetkel häirivalt valutab. Näis, kas see mõjutab ja segab ka rattaga sõitmist - täna proovin järgi :). Rulluiske pole plaan enne nädalavahetust jalga panna :) - treeningplaan ei näe seda hetkel ette lihtsalt.
Numbreid ka (Polari järgi) - 43,39 km-i, 01:58:56 (eesmärk oli 2 tunniga distants läbida), 174/193, 2139 kcal, 30.06.2012 12:00
neljapäev, 28. juuni 2012
Tervis
Pikalt olen võtnud hoogu, et panna paar rida kirja ka tervise kohta aga siiani pole otseselt võimalust olnud, kuna tervis on jätkuvalt jamanud. Nüüd tundub, ptui-ptui-ptui, et võib kirjutada.
Enne Tartu Rattarallit, kusagil 22se mai kanti läks tervis halvaks - kurk valus, nohu, peavalu ja väike palavik isegi. Vast kõige hullem oli olukord 24/25 mai. Viimasest päevast on hästi meeles hommik, kus oli vaja kindlasti tööle minna. Pärast ärkamist asusin habet ajama - pool sain tehtud, siis läks olemine nii halvaks, et otsustasin edasi pikutada. Tunnike pikutamist ja seejärel sai teise poole näost ka korda :).
Natukene kergemaks läks sama nädala lõpus juba aga sellele järgnenud nädalal jätkus haige olemine. Seis polnud väga halb aga heaks seda ka ei saanud nimetada.
Asi pöörast selgelt paremuse poole alates juuni algusest, kuid siiski kurgu valu tuli aegajalt esile ja ka nina oli tatisem kui tavaliselt.
Õnneks kusagil 19nda juuni kandist läks olemine juba täitsa tavaliseks ja võib öelda, et viimase haiguse sai kehast ära koos maratoni jooksuga :). Vähemalt pole pärast seda enam eelnevalt kirjeldatud muresid tundnud.
Kokkuvõttes siis umbes 3-4 nädalat oli tervis niru. Millest väga halb oli vast 3-4 päeva. Kindlasti saanuks tervise korda kiiremini, kui poleks osalenud Tartu Rattarallil aga kus siis sellega :). Pealegi oli tegemist ühe hooaja olulise võistlusega, mida ei tahtnud ära jätta.
Mis selle haiguse tekitas - vot ei teagi. Räägitakse, et tippvormis organism on väga hell ja õrn :), võib olla siis oligi vorm mai lõpuks hea aga kusagilt õnnestus väike viirus külge pookida ja edasi läks nagu läks.
Eks põhjus võis ka selles olla, et päikest vähe ja organism talvest ja treeningutest kurnatud (kuigi on saanud erinevaid vitamiine tarbitud) ning seetõttu hakkas viirus kergemalt külge. Igatahes loodetavasti päikest hakkab rohkem paistma ja saab akusid laadida.
Enne Tartu Rattarallit, kusagil 22se mai kanti läks tervis halvaks - kurk valus, nohu, peavalu ja väike palavik isegi. Vast kõige hullem oli olukord 24/25 mai. Viimasest päevast on hästi meeles hommik, kus oli vaja kindlasti tööle minna. Pärast ärkamist asusin habet ajama - pool sain tehtud, siis läks olemine nii halvaks, et otsustasin edasi pikutada. Tunnike pikutamist ja seejärel sai teise poole näost ka korda :).
Natukene kergemaks läks sama nädala lõpus juba aga sellele järgnenud nädalal jätkus haige olemine. Seis polnud väga halb aga heaks seda ka ei saanud nimetada.
Asi pöörast selgelt paremuse poole alates juuni algusest, kuid siiski kurgu valu tuli aegajalt esile ja ka nina oli tatisem kui tavaliselt.
Õnneks kusagil 19nda juuni kandist läks olemine juba täitsa tavaliseks ja võib öelda, et viimase haiguse sai kehast ära koos maratoni jooksuga :). Vähemalt pole pärast seda enam eelnevalt kirjeldatud muresid tundnud.
Kokkuvõttes siis umbes 3-4 nädalat oli tervis niru. Millest väga halb oli vast 3-4 päeva. Kindlasti saanuks tervise korda kiiremini, kui poleks osalenud Tartu Rattarallil aga kus siis sellega :). Pealegi oli tegemist ühe hooaja olulise võistlusega, mida ei tahtnud ära jätta.
Mis selle haiguse tekitas - vot ei teagi. Räägitakse, et tippvormis organism on väga hell ja õrn :), võib olla siis oligi vorm mai lõpuks hea aga kusagilt õnnestus väike viirus külge pookida ja edasi läks nagu läks.
Eks põhjus võis ka selles olla, et päikest vähe ja organism talvest ja treeningutest kurnatud (kuigi on saanud erinevaid vitamiine tarbitud) ning seetõttu hakkas viirus kergemalt külge. Igatahes loodetavasti päikest hakkab rohkem paistma ja saab akusid laadida.
teisipäev, 26. juuni 2012
Elu pärast maratoni
On tavapärane, et kui mõni film ennast hästi müüb, siis kõikse pealt tuleb nö peamine stoori. Seejärel tehakse järgedeks lugu enne stoorit ja siis kindlasti ka lugu pärast stoorit. See on minimaalne plaan.
Ei saa kehvem ju olla :)
Tegelikult oli soov kirjutada sellest, et maratoni järgselt laupäeval olid jalad vähe kanged ja eriti just reielihased. Trepist või mäest alla jalutades andsid jalad endast märku.
Samas pühapäeval oli olemine juba vägagi ok ja nii sai pärast lõunal väike rulluisu tiir tehtud.
Sõidetud sai vaid 43 minutit, läbitud umbes 11,5 km-i (GPS ununes alguses tööle panna), pulss 131/173. Enesetunne oli väga hea - ei valutanud kusagilt, samuti tunne uiskudel oli kuidagi väga mõnus.
Esmaspäeval oli mõttes kas pikem rullitamine või rattasõit. Kuna ilm keerutas vett alla, siis ei hakanud ennast rullitama vedama. Tegin rattaga kergelt 52 min, läbitud sai 19,7 km-i, pulss 133/148.
Pean tunnistama, et algselt oli plaan rohkem sõita aga kuna sõidu keskel hakkas sadama ja ma polnud just kõikse soojemalt riides, siis otsustasin kodu tagasi minna. Kuigi enesetunne võib ju hea olla ei tähenda see, et organismi seisukohast poleks ühtegi jälge enam maratonist. Oht lihtsalt haigestuda on päris suur.
Nädala plaanide kohaselt on laupäeval kavas osaleda EMT Rullituuri 3ndal osavõistlusel, Pärnus. Lähen ja üritan maratoni distantsi läbi sõita (augustis tuleb Tartus koguni 48 km-i sõita). Loodetavasti ei ole päris viimane, kuigi vaadates eelnevate sõitude aegu, siis risk viimaste hulgas olla on enam kui olemas.
Mis trenne ma enne seda teha jõuan või saan, sõltub juba paljuski ilmast. Väga tahaks täna teha umbes 1:30-1:50 rullidel aga ilma ennustused lubavad kõik vihma. Eks näis. Samas homme/ülehomme peaks õhtuti kuiv olema aga kas ma siis enam soovin pikka rullisõitu teha, selles pole kindel.
Kui muud ei saa, eks vean ennast rattaga sõitma.
Üldiselt on aga pärast maratoni ära jooksmist kerge motivatsiooni kriis. Võib-olla tuleb enda selle aasta võistlused ja plaanid ümber vaadata - mõni lähemas tulevikus tulev võistlus ära jätta ja keskenduda vähematele võistlustele. Hetkel tundub, et liiga palju erinevate alade võistlusi satub järjest ja see tekitab keskendumisega probleeme. Liialt pilla-palla kipuvad asjad minema.
Ei saa kehvem ju olla :)
Tegelikult oli soov kirjutada sellest, et maratoni järgselt laupäeval olid jalad vähe kanged ja eriti just reielihased. Trepist või mäest alla jalutades andsid jalad endast märku.
Samas pühapäeval oli olemine juba vägagi ok ja nii sai pärast lõunal väike rulluisu tiir tehtud.
Sõidetud sai vaid 43 minutit, läbitud umbes 11,5 km-i (GPS ununes alguses tööle panna), pulss 131/173. Enesetunne oli väga hea - ei valutanud kusagilt, samuti tunne uiskudel oli kuidagi väga mõnus.
Esmaspäeval oli mõttes kas pikem rullitamine või rattasõit. Kuna ilm keerutas vett alla, siis ei hakanud ennast rullitama vedama. Tegin rattaga kergelt 52 min, läbitud sai 19,7 km-i, pulss 133/148.
Pean tunnistama, et algselt oli plaan rohkem sõita aga kuna sõidu keskel hakkas sadama ja ma polnud just kõikse soojemalt riides, siis otsustasin kodu tagasi minna. Kuigi enesetunne võib ju hea olla ei tähenda see, et organismi seisukohast poleks ühtegi jälge enam maratonist. Oht lihtsalt haigestuda on päris suur.
Nädala plaanide kohaselt on laupäeval kavas osaleda EMT Rullituuri 3ndal osavõistlusel, Pärnus. Lähen ja üritan maratoni distantsi läbi sõita (augustis tuleb Tartus koguni 48 km-i sõita). Loodetavasti ei ole päris viimane, kuigi vaadates eelnevate sõitude aegu, siis risk viimaste hulgas olla on enam kui olemas.
Mis trenne ma enne seda teha jõuan või saan, sõltub juba paljuski ilmast. Väga tahaks täna teha umbes 1:30-1:50 rullidel aga ilma ennustused lubavad kõik vihma. Eks näis. Samas homme/ülehomme peaks õhtuti kuiv olema aga kas ma siis enam soovin pikka rullisõitu teha, selles pole kindel.
Kui muud ei saa, eks vean ennast rattaga sõitma.
Üldiselt on aga pärast maratoni ära jooksmist kerge motivatsiooni kriis. Võib-olla tuleb enda selle aasta võistlused ja plaanid ümber vaadata - mõni lähemas tulevikus tulev võistlus ära jätta ja keskenduda vähematele võistlustele. Hetkel tundub, et liiga palju erinevate alade võistlusi satub järjest ja see tekitab keskendumisega probleeme. Liialt pilla-palla kipuvad asjad minema.
laupäev, 23. juuni 2012
Pärnu Võidupüha 1. Maraton
Elu esimene jooksumaraton läbitud.
Kõige pealt suured-suured tänud kallile abikaasale, kes ootas mind finišhis külma õllega. Oli mille nimel pingutada! :)
Eriti tuli pingutada viimasel 10-l kilomeetril, kus jalad olid juba täitsa väsinud aga enesega tehtud kokkulepe, et toitlustuspunktide vahel ei kõnni ja teadmine külmast õllest aitasid edasi :)
Tulles alguse juurde tagasi, siis rajale sai mindud eesmärgiga hoida tempot 6:50 - 7:10 min/km vahel. Alguses kohe hakkas kell piiksuma ja tempo oli kusagil 6:30 min/km kandis. Üritasin, mis ma üritasin tempot alla võtta, no ei saanud. Lõpuks kusagil 6ndal kilomeetril vajutasin piiksumise kinni ja loobusin tempo allasurumisest. Otsustasin joosta enesetunde järgi, samas rahulikult ja vaadata mis saab.
Märkimist väärib esimene TP, kus vee ja spordijoogi kõrvale pakuti ka õlut, veini ja Riia Balsamit (võibolla oli midagi veel :)).
14ndal kilomeetril oli tunne väga hea, samas vaikselt hakkas päike ja kuumus juba tunda andma. Õnneks oli väheke tuult ja kaasa võetud väikeste pudelitega vesi kosutas. Tempo oli stabiilselt kusagil 6:20 min/km kohta, vähemalt neil hetkedel, mil kella vaatasin. Vett tarbisin regulaarselt iga km-i järgselt, kurk kuivas :)
Kuna stardis oli 104 osalejat, siis väike plaan oli, et 100 hulka võiks ikka ära tulla :). Poolmaratoni ajavõtu punktist läbides küsisin mitmes olen, vastus oli 98. Olin eesmärki täitmas :). Poolmaratoni aeg oli muidugi ootamatult kiire - 2:15 ja natukene peale. Olin kindel, et 4:30ga distantsi ei läbi aga 5:30 tundus ka võimatu olema :).
Pärast 21 km-i läbimist aga tuli kõikse põnevam raja osa - 6 km-i läbi metsa. Osaliselt pehme pinnas, mõned liivased kohad jne. Lisaks tuulevaikus ja puude vahelt paistev päike ning sääsed-sääsed-sääsed. See raja osa tegi jooksu põnevaks aga ka selgelt raskeks. Samas peab minima, et loodetavasti seda raja osa ära ei jäeta järgmisel korral.
Kui metsast välja sain, siis edasi jooksmine oli vahest eelkõige psühholoogiliselt keeruline - tuttavad rajad/teed, teadmine, kus ma olen ja kus on finišh. Lisaks hakkasid ka jalad tulitama ja väsima. Isiklikult lootsin, et jalad väsivad ära kusagil 33/35 km-i kandis aga häiriv väsimus tekkis juba 27/28 km-i paigus. Samas nagu mainitud, sai tehtud endaga kokkulepe, et hambad ristis sikutan ennast TP-st TP-ni. Viimastes siis seisan, joon rahulikult, teen paar sammu ja siis jooksen edasi. Läks küll raskeks ja pärast 40ndat km-i oli juba päris valus jalgadel aga no kuidas sa keset linna, rahvas vaatab, ikka jalutad :). Pealegi rahvast mööda joostes andis see täiendavat energiat.
Umbes 500 meetrit enne lõppu, Rüütli tänavale sisenedes, üks korraldaja ütles, et natukene veel. Vestlesin temaga paar sõna, et rohkem nagu ei viitsi ja äkki katkestaks. Korraldaja arvas, et võiks ju ikka natukene veel pingutada :).
Ehk siis kui jätta välja väsinud jalad, siis enesetunne oli hea, supper. See oligi see, mida ma sellelt jooksult otsima läksin - head enesetunnet.
Järgmine maraton hetke plaanide kohaselt peaks olema sügisel, oktoobri alguses, Tartus. Seal lähen juba konkreetset aega püüdma - alla 4 tunni. Kuigi ka Tartu rada ei saa olema kõige kergem, mõned tõusud on sees, siis arvestades sügist aega, vast ilm on parem. Samuti peaks siis rajale kaasa võtma mõned geelid. Seda korda sai tarbitud vaid kaks magneesiumi ampulli - mõlemad pigem igaks juhuks, kui et otseselt oleks vaja olnud. Ehk siis teatavaid varusid veel on.
Kindlasti tuleb uurida ka maratoni läbimise taktikaid. Vaadates protokolli, siis päris mitmed alustasid väga kiiresti ja lõpu tulid kuidagi-kuidagi lõpuni ning seda parema ajaga kui mina.
Lõplik koht 85 (13 kohta tõusu distantsi teise poolega), aeg 4:45:24, pulss 160/174. Täpsem infot siit: Maraton
Kõige pealt suured-suured tänud kallile abikaasale, kes ootas mind finišhis külma õllega. Oli mille nimel pingutada! :)
Eriti tuli pingutada viimasel 10-l kilomeetril, kus jalad olid juba täitsa väsinud aga enesega tehtud kokkulepe, et toitlustuspunktide vahel ei kõnni ja teadmine külmast õllest aitasid edasi :)
Tulles alguse juurde tagasi, siis rajale sai mindud eesmärgiga hoida tempot 6:50 - 7:10 min/km vahel. Alguses kohe hakkas kell piiksuma ja tempo oli kusagil 6:30 min/km kandis. Üritasin, mis ma üritasin tempot alla võtta, no ei saanud. Lõpuks kusagil 6ndal kilomeetril vajutasin piiksumise kinni ja loobusin tempo allasurumisest. Otsustasin joosta enesetunde järgi, samas rahulikult ja vaadata mis saab.
Märkimist väärib esimene TP, kus vee ja spordijoogi kõrvale pakuti ka õlut, veini ja Riia Balsamit (võibolla oli midagi veel :)).
14ndal kilomeetril oli tunne väga hea, samas vaikselt hakkas päike ja kuumus juba tunda andma. Õnneks oli väheke tuult ja kaasa võetud väikeste pudelitega vesi kosutas. Tempo oli stabiilselt kusagil 6:20 min/km kohta, vähemalt neil hetkedel, mil kella vaatasin. Vett tarbisin regulaarselt iga km-i järgselt, kurk kuivas :)
Kuna stardis oli 104 osalejat, siis väike plaan oli, et 100 hulka võiks ikka ära tulla :). Poolmaratoni ajavõtu punktist läbides küsisin mitmes olen, vastus oli 98. Olin eesmärki täitmas :). Poolmaratoni aeg oli muidugi ootamatult kiire - 2:15 ja natukene peale. Olin kindel, et 4:30ga distantsi ei läbi aga 5:30 tundus ka võimatu olema :).
Pärast 21 km-i läbimist aga tuli kõikse põnevam raja osa - 6 km-i läbi metsa. Osaliselt pehme pinnas, mõned liivased kohad jne. Lisaks tuulevaikus ja puude vahelt paistev päike ning sääsed-sääsed-sääsed. See raja osa tegi jooksu põnevaks aga ka selgelt raskeks. Samas peab minima, et loodetavasti seda raja osa ära ei jäeta järgmisel korral.
Kui metsast välja sain, siis edasi jooksmine oli vahest eelkõige psühholoogiliselt keeruline - tuttavad rajad/teed, teadmine, kus ma olen ja kus on finišh. Lisaks hakkasid ka jalad tulitama ja väsima. Isiklikult lootsin, et jalad väsivad ära kusagil 33/35 km-i kandis aga häiriv väsimus tekkis juba 27/28 km-i paigus. Samas nagu mainitud, sai tehtud endaga kokkulepe, et hambad ristis sikutan ennast TP-st TP-ni. Viimastes siis seisan, joon rahulikult, teen paar sammu ja siis jooksen edasi. Läks küll raskeks ja pärast 40ndat km-i oli juba päris valus jalgadel aga no kuidas sa keset linna, rahvas vaatab, ikka jalutad :). Pealegi rahvast mööda joostes andis see täiendavat energiat.
Umbes 500 meetrit enne lõppu, Rüütli tänavale sisenedes, üks korraldaja ütles, et natukene veel. Vestlesin temaga paar sõna, et rohkem nagu ei viitsi ja äkki katkestaks. Korraldaja arvas, et võiks ju ikka natukene veel pingutada :).
Ehk siis kui jätta välja väsinud jalad, siis enesetunne oli hea, supper. See oligi see, mida ma sellelt jooksult otsima läksin - head enesetunnet.
Järgmine maraton hetke plaanide kohaselt peaks olema sügisel, oktoobri alguses, Tartus. Seal lähen juba konkreetset aega püüdma - alla 4 tunni. Kuigi ka Tartu rada ei saa olema kõige kergem, mõned tõusud on sees, siis arvestades sügist aega, vast ilm on parem. Samuti peaks siis rajale kaasa võtma mõned geelid. Seda korda sai tarbitud vaid kaks magneesiumi ampulli - mõlemad pigem igaks juhuks, kui et otseselt oleks vaja olnud. Ehk siis teatavaid varusid veel on.
Kindlasti tuleb uurida ka maratoni läbimise taktikaid. Vaadates protokolli, siis päris mitmed alustasid väga kiiresti ja lõpu tulid kuidagi-kuidagi lõpuni ning seda parema ajaga kui mina.
Lõplik koht 85 (13 kohta tõusu distantsi teise poolega), aeg 4:45:24, pulss 160/174. Täpsem infot siit: Maraton
kolmapäev, 20. juuni 2012
Esimene maraton ukse ees
Jäänud on kaks päeva, kui täpsem olla, siis 48 tunni pärast (arvestades postituse kirjutamise hetke) olen juba jooksurajal (nii umbes 100 kaasvõistlejaga), et jõuda Torist Pärnusse.
Otse joostes jõuaks oluliselt kiiremini ja väiksema distantsiga kui ette nähtud 42,195 km-iga aga miks minna otse kui saab ringiga.
Nagu korduvalt (st eelnevates postitustes) mainitud, siis minu jaoks on tegemist esimese maratoniga ning võistlema ma sinna rajale ei lähe. Noh vähemalt esialgne plaan on selline. Pealegi olen ma lubanud, et lõpetan jooksu pärast kella 6t õhtul (st pärast 5 tunni möödumist jooksurajal). Ei saa ju varem lõpetada, muidu need, kes tahaks plaksutama tulla jääksid pika ninaga.
Samas lugedes blogi, tundub, et ühtegi kaaslast ei pruugigi olla jooksurajal. Lootused on pandud neile 12le nimele, kes pole varem maratoni jooksnud või kel pole tulemit kirjas, kuna ei ole eestlased. Vahest ikka leiab 3-4 inimestki, kellega koos distants läbida ja päevakajalistel teemadel juttu puhuda.
Omamata maratoni jooksu kogemust julgen siiski pakkuda, et selle distantsi läbimine sobivas tempos nõuab pigem vaimset kui füüsilist tugevust. Loomulikult kui valitud tempo on treenitust silmas pidades liiga kõrge, siis ei püsi füüsiline ka koos aga jätame selle "pisiasja" tähelepanuta. Ehk siis enamuses on tegemist vaimse pingutusega - kas suudad ennast sundida liikuma punktist A punkti B või mitte. Seega seltsis on seda kindlasti lihtsam teha.
Kusjuures ei tasu alahinnata sedagi, et kaasvõistlejate nägudel olev raskus annab sulle täiendavat jõudu ja seda isegi olukorras, kus ei toimu võistlust mitte millegi ega kellegi muuga kui kellaga. Otse loomulikult oled sa ise ka samal hetkel kaasvõistlejale jõuallikaks aga nii seltsis jõuabki kiiremini lõpuni.
Kokkuvõtvalt ootan esimeselt maratonilt aega kusagil 5:00 - 5:20 vahele, head enesetunnet ja emotsiooni. Ning otseloomulikult seda külma õlut peale võistlust, mis viib viimsegi väsimuse :)
Otse joostes jõuaks oluliselt kiiremini ja väiksema distantsiga kui ette nähtud 42,195 km-iga aga miks minna otse kui saab ringiga.
Nagu korduvalt (st eelnevates postitustes) mainitud, siis minu jaoks on tegemist esimese maratoniga ning võistlema ma sinna rajale ei lähe. Noh vähemalt esialgne plaan on selline. Pealegi olen ma lubanud, et lõpetan jooksu pärast kella 6t õhtul (st pärast 5 tunni möödumist jooksurajal). Ei saa ju varem lõpetada, muidu need, kes tahaks plaksutama tulla jääksid pika ninaga.
Samas lugedes blogi, tundub, et ühtegi kaaslast ei pruugigi olla jooksurajal. Lootused on pandud neile 12le nimele, kes pole varem maratoni jooksnud või kel pole tulemit kirjas, kuna ei ole eestlased. Vahest ikka leiab 3-4 inimestki, kellega koos distants läbida ja päevakajalistel teemadel juttu puhuda.
Omamata maratoni jooksu kogemust julgen siiski pakkuda, et selle distantsi läbimine sobivas tempos nõuab pigem vaimset kui füüsilist tugevust. Loomulikult kui valitud tempo on treenitust silmas pidades liiga kõrge, siis ei püsi füüsiline ka koos aga jätame selle "pisiasja" tähelepanuta. Ehk siis enamuses on tegemist vaimse pingutusega - kas suudad ennast sundida liikuma punktist A punkti B või mitte. Seega seltsis on seda kindlasti lihtsam teha.
Kusjuures ei tasu alahinnata sedagi, et kaasvõistlejate nägudel olev raskus annab sulle täiendavat jõudu ja seda isegi olukorras, kus ei toimu võistlust mitte millegi ega kellegi muuga kui kellaga. Otse loomulikult oled sa ise ka samal hetkel kaasvõistlejale jõuallikaks aga nii seltsis jõuabki kiiremini lõpuni.
Kokkuvõtvalt ootan esimeselt maratonilt aega kusagil 5:00 - 5:20 vahele, head enesetunnet ja emotsiooni. Ning otseloomulikult seda külma õlut peale võistlust, mis viib viimsegi väsimuse :)
esmaspäev, 18. juuni 2012
Jälle nädal möödas
Üks nädal möödas, uus ees.
Nädal lõppes nii ja naa - laupäevane plaan sai kenasti täidetud aga pühapäevane plaan ei õnnestunud kohe üldse.
Laupäeval oli kavas hommikul ratta trenn - 2:45 sõitmist ning õhtul tunnike jooksu.
Tulemiks oli rattasõit 3 tundi ja jooks 55 minutit.
Ratas läks päris hästi, kiirust oli ja enesetunne rattal ka päris hea. Viimane 40 minutit oli vast rohkem kangutamist, jalg väsis ära, kuid üldiselt polnd väga hull. Läbitud sai 76,64 km-i, pulss 149/170.
Samuti sai tutvutud Juuli lõpus toimuva Fakto Auto Tallinna Rahvasõidu pikema distantsi raja nende osadega, mida veel polnud läbitud. Täiesti tundmatu tee oli Raasikult Kostivereni. Ülejäänud teed on nüüd vähemalt paar korda läbi sõidetud, kuigi tervet ringi pole veel kordagi läbi sõitnud.
Kõige hullem osa asub Raasikul - võibolla keerasin valest tänavast alla aga kui see oli õige tänav, siis tuleb võistluse ajal valmis olla aukudeks. Üksi sõites on hea, jõuab ümber aukude hüpata aga grupis võib see raskendatud olla.
Õnneks jääb trassile ka väga häid teelõike, hea asfaldiga. Profiililt on tegemist hea kerge rajaga. Mõned väiksed künkad jäävad teele aga grupiga sõites lendab neist kergelt üle.
Laupäeva õhtune jooks ei olnud väga kerge. Jalad olid hommikusest rattasõidust ikka vähe väsinud veel aga ei midagi väga hullu. Plaan oli joosta 20 min natukene rahulikumalt, siis 20 min natukene kiiremini ja lõpuks jälle 20 min natukene rahulikumalt.
Kusagil 35 minutit oli täis kangutamist ja raskust, pärast seda läksid jalad lahti ja olemine oluliselt kergemaks. Esimese kolmandiku liikumise kiirus oli 6:03 min/km (146/156), teise kolmandiku kiirus 5:05 min/km (161/165) ja kolmanda kolmandiku kiirus 6:16 min/km (150/163).
Kokkuvõttes teeb see 9,48 km, 153/165.
Pühapäeval oli plaan teha umbes 1:45 rulluisku ja mõtlesin seda teha Lillepi pargis selleks, et saaks segamatult sõita (poleks vaja jälgida autosid). Aga kui ei sega autod, segab ilm. Peaaegu terve päev sadas ja pärast lõunal tugevnes järjest tuul. Umbes kella 6 paiku õhtul läksin siiski Lillepi rajale kohale aga tegin vaid ühe ringi ja tulin rajalt ära. Põhjuseks libedus + sodi.
Lillepi rada asub suuresti puude all ja sellise tugeva tuulega, mis pühapäeval puhus, kandus rajale kõvasti prahti puude otsast - käbid, puuoksad jne. Lisaks polnud tuul suutnud mõningates kohtades teed ära kuivatada, mis koos puudelt langenud sodi tegi tee väga libedaks.
Otsustasin, et pole mõtet nalja teha. Kusjuures natuke hiljem hakkas jälle sadama, mis tähendab, et kui neid segavaid faktoreid poleks olnud, siis vast 3-4 ringi oleks saanud mõnuga teha. Edasi oleks pidanud ikkagi otsustama, kas sõita märjal või mitte.
Aga päris trennita päeva siiski mööda ei saatnud. Tegin rullitamise asemel hoopis tunnikese erinevaid omakahal ja väiksete raskustega harjutusi.
Nädal numbrites:
6 trenni, aega kulus 8:17, pulss jagunes 7:39 tsoon 1, 11 min tsoon 2 ja 27 min tsoon 3, läbitud sai 130 km-i, kaloreid kulus 6900 kcal, keskmine pulss 146.
Selle nädala suurim väljakutse on reedene Pärnumaa Võidupüha 1. Maraton. Minu jaoks tegemist esimese jooksumaratoniga. Samas lähen rajale kindla plaaniga mitte võistelda ja võtta asja kergelt - teha üks pikk trenn. Plaan on distants läbida umbes 5 tunniga või 20 min pealegi. Kella panen käele piiksuma kilomeetri ajaga, mis viiks 5 tunniga finishisse aga eks TP-des võib ka aega kuluda :).
Päris eelneva päeva raske trenni pealt ei julge maratonile küll peale minna aga päris trennita nädalat mööda ei saada. Võimalusel lähen täna teen täna pikema rulli ringi ära ja siis vaatab edasi. Neljapäeval teen kerge sörgi, kas midagi ka nende päeva vahel, sõltub juba enesetundest jne.
Nädal lõppes nii ja naa - laupäevane plaan sai kenasti täidetud aga pühapäevane plaan ei õnnestunud kohe üldse.
Laupäeval oli kavas hommikul ratta trenn - 2:45 sõitmist ning õhtul tunnike jooksu.
Tulemiks oli rattasõit 3 tundi ja jooks 55 minutit.
Ratas läks päris hästi, kiirust oli ja enesetunne rattal ka päris hea. Viimane 40 minutit oli vast rohkem kangutamist, jalg väsis ära, kuid üldiselt polnd väga hull. Läbitud sai 76,64 km-i, pulss 149/170.
Samuti sai tutvutud Juuli lõpus toimuva Fakto Auto Tallinna Rahvasõidu pikema distantsi raja nende osadega, mida veel polnud läbitud. Täiesti tundmatu tee oli Raasikult Kostivereni. Ülejäänud teed on nüüd vähemalt paar korda läbi sõidetud, kuigi tervet ringi pole veel kordagi läbi sõitnud.
Kõige hullem osa asub Raasikul - võibolla keerasin valest tänavast alla aga kui see oli õige tänav, siis tuleb võistluse ajal valmis olla aukudeks. Üksi sõites on hea, jõuab ümber aukude hüpata aga grupis võib see raskendatud olla.
Õnneks jääb trassile ka väga häid teelõike, hea asfaldiga. Profiililt on tegemist hea kerge rajaga. Mõned väiksed künkad jäävad teele aga grupiga sõites lendab neist kergelt üle.
Laupäeva õhtune jooks ei olnud väga kerge. Jalad olid hommikusest rattasõidust ikka vähe väsinud veel aga ei midagi väga hullu. Plaan oli joosta 20 min natukene rahulikumalt, siis 20 min natukene kiiremini ja lõpuks jälle 20 min natukene rahulikumalt.
Kusagil 35 minutit oli täis kangutamist ja raskust, pärast seda läksid jalad lahti ja olemine oluliselt kergemaks. Esimese kolmandiku liikumise kiirus oli 6:03 min/km (146/156), teise kolmandiku kiirus 5:05 min/km (161/165) ja kolmanda kolmandiku kiirus 6:16 min/km (150/163).
Kokkuvõttes teeb see 9,48 km, 153/165.
Pühapäeval oli plaan teha umbes 1:45 rulluisku ja mõtlesin seda teha Lillepi pargis selleks, et saaks segamatult sõita (poleks vaja jälgida autosid). Aga kui ei sega autod, segab ilm. Peaaegu terve päev sadas ja pärast lõunal tugevnes järjest tuul. Umbes kella 6 paiku õhtul läksin siiski Lillepi rajale kohale aga tegin vaid ühe ringi ja tulin rajalt ära. Põhjuseks libedus + sodi.
Lillepi rada asub suuresti puude all ja sellise tugeva tuulega, mis pühapäeval puhus, kandus rajale kõvasti prahti puude otsast - käbid, puuoksad jne. Lisaks polnud tuul suutnud mõningates kohtades teed ära kuivatada, mis koos puudelt langenud sodi tegi tee väga libedaks.
Otsustasin, et pole mõtet nalja teha. Kusjuures natuke hiljem hakkas jälle sadama, mis tähendab, et kui neid segavaid faktoreid poleks olnud, siis vast 3-4 ringi oleks saanud mõnuga teha. Edasi oleks pidanud ikkagi otsustama, kas sõita märjal või mitte.
Aga päris trennita päeva siiski mööda ei saatnud. Tegin rullitamise asemel hoopis tunnikese erinevaid omakahal ja väiksete raskustega harjutusi.
Nädal numbrites:
6 trenni, aega kulus 8:17, pulss jagunes 7:39 tsoon 1, 11 min tsoon 2 ja 27 min tsoon 3, läbitud sai 130 km-i, kaloreid kulus 6900 kcal, keskmine pulss 146.
Selle nädala suurim väljakutse on reedene Pärnumaa Võidupüha 1. Maraton. Minu jaoks tegemist esimese jooksumaratoniga. Samas lähen rajale kindla plaaniga mitte võistelda ja võtta asja kergelt - teha üks pikk trenn. Plaan on distants läbida umbes 5 tunniga või 20 min pealegi. Kella panen käele piiksuma kilomeetri ajaga, mis viiks 5 tunniga finishisse aga eks TP-des võib ka aega kuluda :).
Päris eelneva päeva raske trenni pealt ei julge maratonile küll peale minna aga päris trennita nädalat mööda ei saada. Võimalusel lähen täna teen täna pikema rulli ringi ära ja siis vaatab edasi. Neljapäeval teen kerge sörgi, kas midagi ka nende päeva vahel, sõltub juba enesetundest jne.
reede, 15. juuni 2012
Rahulik nädala algus
Nädala selgroog murtud ja enne toimekat nädalavahetust õige hetk kirja panna, mis siis nädala alguses sai tehtud.
Esmaspäeval oli kavas väike jooks - 46 minutit. Läbitud sai 7,8 km-i, pulss oli 148/157. Tunne oli kuidagi nii ja naa aga ei midagi hullu. Üldiselt selline tavapärane, rahulik trennike.
Teisipäeval puhkasin.
Kolmapäeval tormasin enne jalgpallide algust rullitama. Kohaks on viimastel kordadel olnud kergliiklustee(d), mis algab Assakult, läbib Uuesalu elamurajooni ning jõudes välja Viljandi mnt'ni saab liikuda Valdeku tänavani. Muidu täitsa mõnus ots, ainult Viljandi mnt ääres on ristumisi autoteega päris mitu ja eks see mõjutab liikumiskiirust ja rütmi.
Trenni pikkus oli 1:11, läbitud sai 21,64 km, pulss 145/164.
Tunne oli väga hea, võibolla oli tingitud uuest kombest, millega esmakordselt sõitmas käisin :). Häirisid ainult mõned kaasliiklejad ja just need kes ei oska/ ei soovi teistega arvestada. Näiteks liikusid käsi-käes üks noormees ja üks neiu. Selliselt liigeldes võtsid nad enda alla pea terve kergliiklustee laiuse. See, et sa seljataha ei näe on nagu arusaadav aga kui sulle vastusõidetakse, siis võiks ju korraks käest lahti lasta ja kõrvale tõmmata, pole vaja endeid nii laiaks teha kui vähegi võimalik. Mõistetamatu käitumine.
Kui siia lisada veel asjaolu, et mõlemad ei tundnud endeid uiskudel just väga kindlalt ning kiivreid ka peas ei olnud, siis vabandan kui liiga teen, aga on juba vähemalt korra pea peale kukkunud.
Üldse häirib järjest enam rullitajate rohkus, kes sõidavad ringi kiivriteta. Rattaga sõites tundub, et kahe suure rattaga sõitjate hulgas on see nö moeröögatus mööda läinud ja sõitjad juba teavad, et kiiver on neile endile eelkõige kasulik. Rulluiskudel sõitjad aga kahjuks seda veel ei tea.
Silmal on kohe valus vaadata kui näed mõnda sõitjat, kellel on põlvekaitsmed, küünarnuki kaitsmed, randmekaitsmed aga kiivrit ei ole.
Olen kuulnud küll neid seisukohti aga ma sõidan vaikselt jne. Aga egas siis kukkuma pea sellepärast, et ise sõidad kiiresti või halvasti. Piisab kui kogematta sõidad mõne suurema kivi otsa või mõni lahtine koer jookseb eest läbi või möödudes lapsega perest väike laps äkiliselt sinu poole oma rattaga pöörab. Võimalusi kukkumiseks, ise selleks mitte midagi tehes, on küll ja küll.
Võibolla peab rulluisutajatele ka tegema sarnase kampaania nagu oli ratturitele - Tegija kannab kiivrit.
Kusjuures muidugi võiks ju öelda, et mis see minu asi on, kui keegi kukub ja pea ära lööb ning halvimal juhul ratastooli jääb või lausa eluta. Aga kui see juhtum toimub minuga kokkupõrkel, siis ma võin mõelda kordi ja kordi, et ma ei teinud ju midagi valesti, kuid siiski jääb see mind kummitama.
Kui iseendast ei hooli, siis kaas rullitajatest võiks ikka hoolida.
Nii manitsused kirja pandud (aga noh tõsiselt häirib).
Neljapäeval tegin keskmise pikkusega jooksutrenni aga trenn koosnes lisaks soojendusele ja lõdvestusele seitsmest 5 minuti pikkusest kiirendusest anaeroobses pulsitoonis ehk täpsemalt 181-186 lööki.
Vaatasin, et esimene 5 minutit sai läbitud keskmise kiirusega alla 4 minuti, teised olid kõik 4:20 kandis. Peab tunnistama, et kusagil 4ndast lõigust alates oli raskusi pulsi piisavalt kiiresti üles saamisega. Jalad oli rasked ja jõuetud. Võibolla eelmise päeva rull veel oli jalas.
Aga ära ma need lõigud kannatasin.
Trenniaeg 1:21, läbitud sai 14,7 km-i, pulss 165/186.
Täna puhkepäev kavas, homme hommikul rattaga sõitma ja õhtu poole teen kerge jooksu ka peale. Pühapäeval aga sean sammud koos rullidega Piritale Lillepi rajale, et seal üks pikem trenn teha. 2 nädala pärast võiks ikka pikal distantsil EMT Rullituuril osaleda.
Esmaspäeval oli kavas väike jooks - 46 minutit. Läbitud sai 7,8 km-i, pulss oli 148/157. Tunne oli kuidagi nii ja naa aga ei midagi hullu. Üldiselt selline tavapärane, rahulik trennike.
Teisipäeval puhkasin.
Kolmapäeval tormasin enne jalgpallide algust rullitama. Kohaks on viimastel kordadel olnud kergliiklustee(d), mis algab Assakult, läbib Uuesalu elamurajooni ning jõudes välja Viljandi mnt'ni saab liikuda Valdeku tänavani. Muidu täitsa mõnus ots, ainult Viljandi mnt ääres on ristumisi autoteega päris mitu ja eks see mõjutab liikumiskiirust ja rütmi.
Trenni pikkus oli 1:11, läbitud sai 21,64 km, pulss 145/164.
Tunne oli väga hea, võibolla oli tingitud uuest kombest, millega esmakordselt sõitmas käisin :). Häirisid ainult mõned kaasliiklejad ja just need kes ei oska/ ei soovi teistega arvestada. Näiteks liikusid käsi-käes üks noormees ja üks neiu. Selliselt liigeldes võtsid nad enda alla pea terve kergliiklustee laiuse. See, et sa seljataha ei näe on nagu arusaadav aga kui sulle vastusõidetakse, siis võiks ju korraks käest lahti lasta ja kõrvale tõmmata, pole vaja endeid nii laiaks teha kui vähegi võimalik. Mõistetamatu käitumine.
Kui siia lisada veel asjaolu, et mõlemad ei tundnud endeid uiskudel just väga kindlalt ning kiivreid ka peas ei olnud, siis vabandan kui liiga teen, aga on juba vähemalt korra pea peale kukkunud.
Üldse häirib järjest enam rullitajate rohkus, kes sõidavad ringi kiivriteta. Rattaga sõites tundub, et kahe suure rattaga sõitjate hulgas on see nö moeröögatus mööda läinud ja sõitjad juba teavad, et kiiver on neile endile eelkõige kasulik. Rulluiskudel sõitjad aga kahjuks seda veel ei tea.
Silmal on kohe valus vaadata kui näed mõnda sõitjat, kellel on põlvekaitsmed, küünarnuki kaitsmed, randmekaitsmed aga kiivrit ei ole.
Olen kuulnud küll neid seisukohti aga ma sõidan vaikselt jne. Aga egas siis kukkuma pea sellepärast, et ise sõidad kiiresti või halvasti. Piisab kui kogematta sõidad mõne suurema kivi otsa või mõni lahtine koer jookseb eest läbi või möödudes lapsega perest väike laps äkiliselt sinu poole oma rattaga pöörab. Võimalusi kukkumiseks, ise selleks mitte midagi tehes, on küll ja küll.
Võibolla peab rulluisutajatele ka tegema sarnase kampaania nagu oli ratturitele - Tegija kannab kiivrit.
Kusjuures muidugi võiks ju öelda, et mis see minu asi on, kui keegi kukub ja pea ära lööb ning halvimal juhul ratastooli jääb või lausa eluta. Aga kui see juhtum toimub minuga kokkupõrkel, siis ma võin mõelda kordi ja kordi, et ma ei teinud ju midagi valesti, kuid siiski jääb see mind kummitama.
Kui iseendast ei hooli, siis kaas rullitajatest võiks ikka hoolida.
Nii manitsused kirja pandud (aga noh tõsiselt häirib).
Neljapäeval tegin keskmise pikkusega jooksutrenni aga trenn koosnes lisaks soojendusele ja lõdvestusele seitsmest 5 minuti pikkusest kiirendusest anaeroobses pulsitoonis ehk täpsemalt 181-186 lööki.
Vaatasin, et esimene 5 minutit sai läbitud keskmise kiirusega alla 4 minuti, teised olid kõik 4:20 kandis. Peab tunnistama, et kusagil 4ndast lõigust alates oli raskusi pulsi piisavalt kiiresti üles saamisega. Jalad oli rasked ja jõuetud. Võibolla eelmise päeva rull veel oli jalas.
Aga ära ma need lõigud kannatasin.
Trenniaeg 1:21, läbitud sai 14,7 km-i, pulss 165/186.
Täna puhkepäev kavas, homme hommikul rattaga sõitma ja õhtu poole teen kerge jooksu ka peale. Pühapäeval aga sean sammud koos rullidega Piritale Lillepi rajale, et seal üks pikem trenn teha. 2 nädala pärast võiks ikka pikal distantsil EMT Rullituuril osaleda.
esmaspäev, 11. juuni 2012
Nädala teine pool
Eelmise nädala lõpp sai sportlikult mööda saadetud.
Mõni aeg tagasi oli mõttes reedel minna Rakvere ööjooksule aga teades, et stardis olles ei suuda rahulikult nagu nii distantsi läbida ja läheb kõmmutamiseks ja uue isikliku rekordi tegemiseks, siis tänu haiguse vimmale otsustasin siiski loobuda sellest ettevõtmisest.
Selle asemel oli reedel kavas lühike 46 min jooksu, millele järgnes 30 minutit jõuharjutusi. Jooks oli mõnevõrra raskem kui nädala alguses, pole haigust täielikult kehast välja saanud. Kokku õnnestus läbida 7,9 km-i, pulss oli 157/164.
Laupäeva alustasin varakult. Plaan oli teha pea 3 tunnine rattasõit aga peatselt pärast sõitu hakkas sadama ja jahe oli ning see viis motivatsiooni küllaltki alla. Tuul ka veel puhus ja noh üldse maa külmand, kärss kärnas tunne valitses.
Samas vaikselt veeredes hakkas eluvaim sisse tulema ja kusagil teise tunni keskel oli juba täitsa hea enesetunne. Algselt plaani võetud pikema ringi asendasin lühemaga, tänu eelnevalt toodud "hädadele", aga sel hetkel tundsin, et sai vale otsus vastu võetud.
Kahjuks suutsin kaks korda pausi asemel kella hoopis kinni lülitada, mistõttu kadus järg käest ära, kui pikalt ma siis olen juba sõitnud. Tunde järgi sai kodu tagasi vändatud ja tulemuseks oli 20 minutit vähem trenni kui plaaneeritud. No mis siis ikka, ega üle ka saa pingutada :).
Läbitud sai 58,3 km-i, pulss 142/154, aega kulus 2:28.
Lisaks hommikusele kulgemisele läksin õhtul ja tegin väikse rulluisu sõidu ka. Tuult tundus, et oli juurde tulnud ja vastutuult sõites oli küll tunne selline nagu sein oleks ees. Alla tuult oli muidugi mõnus sõita - tekkis juba tunne, et näe oskan sõita :).
Natuke alla tunni sai siis sõidetud ja kümmekond minutit harjutasin pidurdamist. Praegu on pidurdamine ikka veel kaootiline, see aga tekitab selgelt pingeid - võtan rahulikumalt ja ettevaatlikumalt. Samas võibolla see hea?
Enesetunne üldiselt oli nii ja naa, kergelt olid jalad ikka väsinud hommikusest väntamisest aga midagi väga hullu ka polnud.
Läbitud sai umbes 19,2 km-i, pulss 144/164, aega kulus 1:09.
Et nädalalõpp poolikuks ei jääks tegin pühapäeval tunnise jooksu otsa. 15 minutit rahulikumalt, siis natukene kiiremalt ja siis jälle 15 minutit rahulikult. Kiirema otsa alguses oli küll jube raske, kohe vaevaline oli. Aga kui pool 30 minutist läbitud, siis läksid jalad lahti ja enesetunne paremaks ning võis edasi lipata küll.
Kõrvalistest teguritest väärib märkimist ilm, mis tekitab parajat peavalu riietuse valikult. Nimelt temperatuur oli 15 kraadi ümber ning alguses välja minnes ka päike oli varjus. Seega selline jahedam ilmake. Samas päike, mis pilvede vahelt piiluma hakkas, oli väga terav ja seejärel hakkas otseloomulikult palav.
Ilm võiks 25 sooja kraadi peale ära keerata, siis pole vaja mõelda ja valida, mis selga toppida.
Numbriline kokkuvõte - 1:01, 10,4 km-i, 154/174.
Ahjaa, eelmisel nädalal õnnestus kätte saada rulluisutamiseks mõeldud spetsiaalne kombe. Ehk siis varustust on nüüd kõvasti, leiaks mehe ka sinna sisse, küll siis võiks tegusid teha.
Mõni aeg tagasi oli mõttes reedel minna Rakvere ööjooksule aga teades, et stardis olles ei suuda rahulikult nagu nii distantsi läbida ja läheb kõmmutamiseks ja uue isikliku rekordi tegemiseks, siis tänu haiguse vimmale otsustasin siiski loobuda sellest ettevõtmisest.
Selle asemel oli reedel kavas lühike 46 min jooksu, millele järgnes 30 minutit jõuharjutusi. Jooks oli mõnevõrra raskem kui nädala alguses, pole haigust täielikult kehast välja saanud. Kokku õnnestus läbida 7,9 km-i, pulss oli 157/164.
Laupäeva alustasin varakult. Plaan oli teha pea 3 tunnine rattasõit aga peatselt pärast sõitu hakkas sadama ja jahe oli ning see viis motivatsiooni küllaltki alla. Tuul ka veel puhus ja noh üldse maa külmand, kärss kärnas tunne valitses.
Samas vaikselt veeredes hakkas eluvaim sisse tulema ja kusagil teise tunni keskel oli juba täitsa hea enesetunne. Algselt plaani võetud pikema ringi asendasin lühemaga, tänu eelnevalt toodud "hädadele", aga sel hetkel tundsin, et sai vale otsus vastu võetud.
Kahjuks suutsin kaks korda pausi asemel kella hoopis kinni lülitada, mistõttu kadus järg käest ära, kui pikalt ma siis olen juba sõitnud. Tunde järgi sai kodu tagasi vändatud ja tulemuseks oli 20 minutit vähem trenni kui plaaneeritud. No mis siis ikka, ega üle ka saa pingutada :).
Läbitud sai 58,3 km-i, pulss 142/154, aega kulus 2:28.
Lisaks hommikusele kulgemisele läksin õhtul ja tegin väikse rulluisu sõidu ka. Tuult tundus, et oli juurde tulnud ja vastutuult sõites oli küll tunne selline nagu sein oleks ees. Alla tuult oli muidugi mõnus sõita - tekkis juba tunne, et näe oskan sõita :).
Natuke alla tunni sai siis sõidetud ja kümmekond minutit harjutasin pidurdamist. Praegu on pidurdamine ikka veel kaootiline, see aga tekitab selgelt pingeid - võtan rahulikumalt ja ettevaatlikumalt. Samas võibolla see hea?
Enesetunne üldiselt oli nii ja naa, kergelt olid jalad ikka väsinud hommikusest väntamisest aga midagi väga hullu ka polnud.
Läbitud sai umbes 19,2 km-i, pulss 144/164, aega kulus 1:09.
Et nädalalõpp poolikuks ei jääks tegin pühapäeval tunnise jooksu otsa. 15 minutit rahulikumalt, siis natukene kiiremalt ja siis jälle 15 minutit rahulikult. Kiirema otsa alguses oli küll jube raske, kohe vaevaline oli. Aga kui pool 30 minutist läbitud, siis läksid jalad lahti ja enesetunne paremaks ning võis edasi lipata küll.
Kõrvalistest teguritest väärib märkimist ilm, mis tekitab parajat peavalu riietuse valikult. Nimelt temperatuur oli 15 kraadi ümber ning alguses välja minnes ka päike oli varjus. Seega selline jahedam ilmake. Samas päike, mis pilvede vahelt piiluma hakkas, oli väga terav ja seejärel hakkas otseloomulikult palav.
Ilm võiks 25 sooja kraadi peale ära keerata, siis pole vaja mõelda ja valida, mis selga toppida.
Numbriline kokkuvõte - 1:01, 10,4 km-i, 154/174.
Ahjaa, eelmisel nädalal õnnestus kätte saada rulluisutamiseks mõeldud spetsiaalne kombe. Ehk siis varustust on nüüd kõvasti, leiaks mehe ka sinna sisse, küll siis võiks tegusid teha.
neljapäev, 7. juuni 2012
Uued kiirused
Pärast mõningat pausi asusin teisipäeval jälle trenni tegema. Sedakorda siis jooks kavas ja uued pulsitsoonid ees. Koha ka uued kiirused treeningutel :).
Trenni pikkuseks kujunes 1:04:34, läbitud sai 11,6 km-i, kiirus seega 5:38 min/km keskmiselt. Pulss 156/162, mis peaks olema põhivastupidavuse ja intensiivse aeroobse tsooni vahel.
Jooks iseenesest oli ok aga jalad andsid endast tunda, eks paus oli selles süüdi.
Pärast jooksu tegin paarkümmend minutit omakeha raskusega harjutusi kah.
Eile oli kavas rulluisutamine. Kuna päeval sadas vihma, siis olin juba valmis käega lööma ja asendama rulluisud ratta vastu aga viimasel hetkel siiski panin rullid jalga. Asfalt oli küll niiske ja mõnes kohas isegi päris märg. Tegelikult olekski võinud oodata veel tunnikese, seejärel olnuks asfalt juba oluliselt veel kuivem.
Sõitma asusin Assakult ning jõudsin mööda Viljandi mnt-d Valdeku tänava ristini. Väge hea kergliiklustee on tehtud Viljandi mnt äärde. Mida linna poole, seda rohkem on küll suurele teele väljasõite aga polnd hullu.
Edasi-tagasi ringi pikkuseks sain umbes 14 km-i, mis selline hea ringike. Eile tegin ühe ringi + 30 minutit erinevaid harjutusi (pidurdamised, tõuked jne).
Trenniaeg 1:21:35, läbitud distants 20,4 km-i, pulss 138/164.
Täna puhkus, reedel väike jooks kavas. Nädalavahetusel natukene rohkem sporti mõtetes.
Trenni pikkuseks kujunes 1:04:34, läbitud sai 11,6 km-i, kiirus seega 5:38 min/km keskmiselt. Pulss 156/162, mis peaks olema põhivastupidavuse ja intensiivse aeroobse tsooni vahel.
Jooks iseenesest oli ok aga jalad andsid endast tunda, eks paus oli selles süüdi.
Pärast jooksu tegin paarkümmend minutit omakeha raskusega harjutusi kah.
Eile oli kavas rulluisutamine. Kuna päeval sadas vihma, siis olin juba valmis käega lööma ja asendama rulluisud ratta vastu aga viimasel hetkel siiski panin rullid jalga. Asfalt oli küll niiske ja mõnes kohas isegi päris märg. Tegelikult olekski võinud oodata veel tunnikese, seejärel olnuks asfalt juba oluliselt veel kuivem.
Sõitma asusin Assakult ning jõudsin mööda Viljandi mnt-d Valdeku tänava ristini. Väge hea kergliiklustee on tehtud Viljandi mnt äärde. Mida linna poole, seda rohkem on küll suurele teele väljasõite aga polnd hullu.
Edasi-tagasi ringi pikkuseks sain umbes 14 km-i, mis selline hea ringike. Eile tegin ühe ringi + 30 minutit erinevaid harjutusi (pidurdamised, tõuked jne).
Trenniaeg 1:21:35, läbitud distants 20,4 km-i, pulss 138/164.
Täna puhkus, reedel väike jooks kavas. Nädalavahetusel natukene rohkem sporti mõtetes.
pühapäev, 3. juuni 2012
Vaikne nädal
Ei meenugi lähemast minevikust sellist nädalat, kus terve nädal on möödunud ilma trennita. Selliseid mõne päevalisi auke on ikka tulnud, erinevatel põhjustel aga seda korda siis selline nädal, kus pole trenni teinud.
Põhjus väga lihtne - haigus.
Tartu rattaralli oli päris korralik põnts organismile ja sellest välja saamine on päris vaevaline olnud. Tänaseks tundub, et ainsaks jäänud probleemiks on valus kurk ja köha, muud mured nagu peavalu ja kinnine nina enam ei piina. Plaan on homme veel puhata ja siis teisipäev/kolmapäev hakata jälle liigutama ennast vaikselt.
Liikumiseks erinevad viisid planeeritud.
Nimelt sai ennast kirja pandud 22 juunil toimuvale Tori-Pärnu maratonile. Kuigi kavas on rahulikult distants läbida, siis eks natukene peab jooksma ka enne, vastasel juhul on liigutused organismile tundmatud lihtsalt.
8 päeva peale jooksumaratoni on kavas osaleda Pärnu rulluisu maratonil, tegemist on EMT rullituuri 3nda etapiga ning plaan näeb ette pika distantsi ehk 42 km-i läbimist. Enne tuleks ikka mõned korrad rullitama ka minna, muidu ei pea jalad lihtsalt vastu.
Sellised siis lähemad plaanid.
Vaatamata tõvele sai käidud reedel ka tervisekontrollis. Eks teatava reservatsiooniga tuleb tulemisse suhtuda aga üllatav oli ta siiski. Nimelt näitas test, et aeroobne tsoon asub vahemikus 171 - 176 ehk siis umbes 30 lööki kõrgemal kui ma siiani olen trenni teinud.
Sai otsustatud, et vahest päris selles vahemikus ei hakka trenni tegema aga võiks treeningvahemiku tõsta kusagile 160-170 kanti küll.
Peab natukene testima, kuidas selles vahemikus treenida on. Endale tundub natukene liiga kõrge see vahemik aga kui uurida erinevaid pulsitsoonide kalkulaatoreid, siis nood pakuvad ka välja, et kuni 165ni võiks julgelt trenni teha.
Testi läbiviija ütles, et ju mul lihtsalt on väiksem süda ja see peab rohkem tööd tegema.
Vo2Max tulem oli 45 aga siin oli testi läbiviijal mure, et võibolla masin ei töötanud korralikult - üks tüüp enne mind käis tegi testi ja temal näitas kindlasti valesti ja see tekitas natukene küsimusi. Aga isegi kui näitas õigesti, siis positiivne on asjaolu, et 1,5 aastat tagasi tehtud testil oli sama number 33.
Mõte ongi, et läheks sügisel mingi hetk jälle Tallinnase testile (seda korda käisin Tartus). Paar korda aastas oleks ju hea lasta ennast testida :).
Põhjus väga lihtne - haigus.
Tartu rattaralli oli päris korralik põnts organismile ja sellest välja saamine on päris vaevaline olnud. Tänaseks tundub, et ainsaks jäänud probleemiks on valus kurk ja köha, muud mured nagu peavalu ja kinnine nina enam ei piina. Plaan on homme veel puhata ja siis teisipäev/kolmapäev hakata jälle liigutama ennast vaikselt.
Liikumiseks erinevad viisid planeeritud.
Nimelt sai ennast kirja pandud 22 juunil toimuvale Tori-Pärnu maratonile. Kuigi kavas on rahulikult distants läbida, siis eks natukene peab jooksma ka enne, vastasel juhul on liigutused organismile tundmatud lihtsalt.
8 päeva peale jooksumaratoni on kavas osaleda Pärnu rulluisu maratonil, tegemist on EMT rullituuri 3nda etapiga ning plaan näeb ette pika distantsi ehk 42 km-i läbimist. Enne tuleks ikka mõned korrad rullitama ka minna, muidu ei pea jalad lihtsalt vastu.
Sellised siis lähemad plaanid.
Vaatamata tõvele sai käidud reedel ka tervisekontrollis. Eks teatava reservatsiooniga tuleb tulemisse suhtuda aga üllatav oli ta siiski. Nimelt näitas test, et aeroobne tsoon asub vahemikus 171 - 176 ehk siis umbes 30 lööki kõrgemal kui ma siiani olen trenni teinud.
Sai otsustatud, et vahest päris selles vahemikus ei hakka trenni tegema aga võiks treeningvahemiku tõsta kusagile 160-170 kanti küll.
Peab natukene testima, kuidas selles vahemikus treenida on. Endale tundub natukene liiga kõrge see vahemik aga kui uurida erinevaid pulsitsoonide kalkulaatoreid, siis nood pakuvad ka välja, et kuni 165ni võiks julgelt trenni teha.
Testi läbiviija ütles, et ju mul lihtsalt on väiksem süda ja see peab rohkem tööd tegema.
Vo2Max tulem oli 45 aga siin oli testi läbiviijal mure, et võibolla masin ei töötanud korralikult - üks tüüp enne mind käis tegi testi ja temal näitas kindlasti valesti ja see tekitas natukene küsimusi. Aga isegi kui näitas õigesti, siis positiivne on asjaolu, et 1,5 aastat tagasi tehtud testil oli sama number 33.
Mõte ongi, et läheks sügisel mingi hetk jälle Tallinnase testile (seda korda käisin Tartus). Paar korda aastas oleks ju hea lasta ennast testida :).
Tellimine:
Postitused (Atom)