Back on track

Seatud eesmärk - 15 tunniga läbida Tartu Neliküritus - sai teatavasti väikse tagasilöögi suusatamises, kus seatud eesmärk - 5 tundi - jäi ületamata 5 min ja 29 sekundiga.
Väike mõte pärast seda tekkis kohe, et üritaks jooksus aja tasa teha ehk siis seatud 2 tunni piirist üritaks umbes 5 min kiiremini joosta.
Treeningplaan sai sedasi ka seatud ja trenne tehtud tempos, et 1:55:00 võiks olla teostatav. Kontrollvõistlus ümber Viljandi järve andis märku, et seatud kõrgem eesmärk võib täitsa saavutatav olla. Samas oli väike ärevus sees, kas ma suudan samas tempos joosta 23 km-i nagu sai joostud 11,7 km. Pulss oli ikkagi väga kõrge ja kuigi pärast jooksu tundsin, et varu veel on andsin enesele aru, et Tartus tuleb põhimõtteliselt täpselt sama palju lisaks joosta.
Täna võib öelda, et ei suutnud Tartus samas tempos joosta, tuli välja, et suutsin hoopis kiiremini joosta :)

Lõpp aeg (ametlik) 1:53:27, mis andis keskmiseks kiiruseks 12,5 km/h (GPS mõõtis raja pikkuseks 23,6 km, väidetavalt aga rada umbes 23,4 km-i pikk). Pulssi kahjuks seda korda ei tea aga vaevalt ta palju madalam oli :).

Jooksust endast -
Kuigi ei tulnud alustada viimasest grupist oli minu ees palju rahvast ja väike hirm, et kas ikka suudan vajalikus tempos lõpuni kesta, takistasid ka rahva summast läbi trügida. Alustasingi rahulikult, kuid juba esimese väikse tõusu nuki lõpuks sain aru, et nii rahulikult küll ei viitsi. Lisasin hoogu, samm oli mõnusalt kerge. Erinevalt Viljandist ei olnud jalad alguses kinni ja sai kohe hea hooga edasi tormata.
Esimest korda nägin kilomeetriposte kui lõpuni oli 21 km-i, kell näitas umbes 11:30, kiire arvutus näitas, et kui jätkan 5 min/km jooksmist, siis võibolla lõpus saab veel natukene kiiremini ka aga kusagil 1:55:30 või nii võiks kokku tulla.
Hakkasingi siis iga km-i posti juures vaatama, et järgmise posti juures võiks olla umbes täpselt 5 minutiga, et palju siis kell peaks olema.
Oli hea märgata, kuidas seatud eesmärki pidevalt ületasin, kas 5 sekundiga või 15-ga aga ületasin. TP-des läks joogi võtmise peale natukene aega küll kaduma aga paaril korral oli vaid kilomeetri aeg madalam kui 5 min/km.
Kõige selle juures oli tunne väga hea, mõistsin, et vajadusel võiksin natukene kiirendada. Teine asi muidugi kui palju suudaks kõrgema tempoga edasi liigelda. Mingil hetkel hüppasingi ühele jooksjale sappa, keda olin juba Otepäel näinud, kes võibolla liikus tsipa liiga kiiresti mõnda lõiku ja see vähe küpsetas mind aga mitte oluliselt. Lõpuks ei teagi, kuhu see jooksja jäi :)
Eelmise aasta kogemus, kus umbes 4 km-i enne lõppu kiskusid jalad krampi oli valusalt meeles, nii otsustasin seekord võtta Magnesiumi isegi kui krambi tundeid pole. Lonksu sissevõtmise kohaks seadsin kolmanda TP. Tuleb tõdeda, et õigel ajal õige otsus. Umbes kilomeeter pärast TP-d tundsin, et jalgadega pole asjad päris korras. Natukene hoidsin tagasi aga siis hakkas Magneesium mõjuma ja sai lõbusalt lõpuni lasta.
Umbes 6 km-i enne lõppu tekkis selline hetk, kus tsipa oli raskem. Vaatasin kella ja mõtlesin, et ah mis ma pingutan 1:55 peaks rahulikult võttes ära tulema, tegelikkuses olin siis täpselt piiri peal. Õnneks jooksis sel hetkel mööda "kostüümimees", kes seda korda oli Šoti rahvusriideis jooksmas. Olin temast korduvalt varem mööda läinud ja siis ta oli mulle jälle järgi jõudnud jne. Otsustasin seda korda jälle sappa haakida. Üks jooksja juba oligi seal sabas (tollega nad jooksid lõpuni), minu sappa haakis veel vähemalt üks võistleja (ei viitsinud üle õla vaadata, egas ise poleks kiiremini edasi saanud kui kaasvõistleja ees olnuks :)).
Viimases punktis lagunesime natukene laiali aga umbes 500 meetri pärast olime jälle 3-4kesi koos ja jätkasime jooksu.
Seejärel oli jooksu üks magusamaid hetki :) - näid kusagil 2,5 km-i enne lõppu kaasvõistlejat, kelle võitmist salamisi lootsin aga ei uskunud - tegemist ikkagi sportlasega, kes trenni ei tee (väidetavalt :)) aga liigub nagu loom :). See selg andis hoogu kõvasti juurde, kiirendasin sammu ja leidsin veel jõuvarusid. Täpselt 2 km-i enne lõppu jooksin sellele seljale kõrvale ja ergutasin hoogu lisama. Mingil seletamatul põhjusel sain vastu mitte väga kindla jaa :)
Ise lisasin hoogu ja natukene rohkemgi võibolla kui olnuks õige. Igatahes natukene hakkasin enne viimast km-i kahtlemagi, et kas pean valitud tempos vastu. Aga viimane km-i on kuidagi lühike - juba finish paistab ja siis ei hooli enam millestki :).
Lõpusirgel märkasin esiteks, et kell ei tööta, olin juba pahane, et krt jälle ei saa kohe aega teada. Aga õnneks märkasin varukella, ja need numbrid meeldisid mulle. Kohe mõnus oli.

Lõplikuks kohaks siis 474 (vähemalt protokollis oli nii eile kirjas), ajaks juba mainitud 1:53:27, mis on 20:15 parandust eelmise aasta ajast. Tuttav selg kaotas viimase kahe kilomeetriga vist umbes minuti (Tartu maratoni leht maas, täpsemalt ei tea).

15 tunni eesmärgis olen nüüd 1 minuti ja 4 sekundiga ees.
Seis tundub hea aga kaks väga rasket ala veel jäänud, esimene neist juba vähem kui 3 nädala pärast asfaldil, rattaga 135 km-i.