Eile oli siis Tartu nelikürituse kolmas võistlus.
Arvestades asjaoluga, et alles oli jooks (3 nädalat tagasi), siis too rattasõit tuli ikka liiga kähku peale. Umbes Juuni lõpuks võiks too rattaralli olla, saaks rahulikumalt valmistuda ja mis peamine, ka ilm oleks parem.
Ei meenu täpselt, millised olid ilmaolud aasta tagasi aga kindlasti oli soojem. Tuult vist oli aga mitte nii palju kui seda korda.
Lisaks ilmale, mis just kõikse parem ei olnud - tugev tuul, mitte väga soe ja lisaks ka natukene vihma Otepäe kandis - oli nagu kiuste ka distants paar km-i pikem, võrreldes aasta taguse ajaga. Ürita nii siis soovitud aega teha :)
Sõit ise oli suhteliselt meeldiv ja näitas selgelt kätte minu nõrgad kohad:
1. Ei oska või ka ei julge grupis sõita - pidevalt hoidsin grupi sabasse kuna sinne keskele ei tahtnud kohe minna
2. Alati pole vaja vajutada, kuigi tundub, et jõudu on - ühel raskemal rajaosal Kanepist Otepäeni juhtus selline asi, et olin jälle grupi sabas ja siis kui äkki ees vajutati jäid mõned ette ja selleks hetkeks kui avastasin, et need kes ette jäid sõita ei taha, oli grupp juba vahe sisse tõmmanud. Üritasin järgi minna aga vastu tuult mägedest üles ja alla ei suutnud. Üks hetk seljataha vaadates, et kas keegi äkki tahaks aidata avastasin, et seljataga on pikk-pikk tühjus. Polnudki kedagi näha. Otsustasin siis üritada omas tempos edasi laksata aga selge oli see, et too otsus oli vale. Pidanuks jala ikka täitsa sirgeks laskma, ootama kuni tühjus kaob, haakima ennast mõnda gruppi. Tol hetkel kaotanuks kindlasti oluliselt aega aga kokkuvõttes arvan, et saanuks oluliselt parema lõpptulemi.
3. Mäed-mäed-mäed - võibolla eelmises punktis kirjeldatud oli järgnevate kilomeetrite raskesti läbitavuse põhjuseks aga Otepäe taga, mööda rulliteed ja Pühajärvest möödudes, kus ikka päris korralikud põntsud rajale pandud avastasin üks hetk, et ei saa suurema jõuga mäge rünnata - jalad lähevad krampi. Nii ma olingi sunnitud kerima-kerima-kerima. Rahvast tuli mööda, õnneks sain mõnest ka ise, aga mina muudkui kerisin. Need künkad seal jätsid ka viimasele 40le km-ile karmi jälje. Olin enne võistlust pannud paika plaani, et teises toitlustuspunktis olen 2 tunniga ja Otepäelt ära minnes võiks olla 3 tundi sõidetud. Teises TP-s olin mõned minutid enne 2 tundi, Otepäele tagasi jõudes ja Tartu poole vurama hakates oli 3 tundi ees. Ehk kõik plaani pärane. Edasi oli plaan umbes tunniga Tartusse jõuda - nii 44 km-i. Panustasin enne võistlust eeldusele, et olen umbes 50 mehelises grupis, liigume alla tuult ja küll ma kaasa väntan. Tegelikkusel olid aga teised plaanid mu jaoks.
Esiteks polnud ma pundis vaid üksi - jälle :).
Teiseks ei suutnud ma üksi eriti üle 38 km/h kiirust hoida. Ees nägin paari tüüpi, kellele mõtlesin, et üritaks järgi jõuda aga esiteks kätte neid ei saanud üksi sõites ja samas leidsin, et kui ma peaks nad kätte saama, kas nad siis ka sõita jaksavad :)
Lõpuks püüdis üks 10-15 meheline grupp mu kinni ja nii oli juba päris hea sõita aga eelnevalt mainitud krambid kimbutasid - pidevalt oli tunne, et kui tsipa rohkem vajutan, siis on kõik kah. Teiseks oli see üksi sõitmine ja asjad nõnna palju ära küpsetanud, et ei suutnud selle seltskonnaga kaasa minna. Kahjuks numbreid ei mäleta aga karta on, et lõpuks kaotasin neile nii 10 minuti kanti, kui mitte enam.
Egas seal lõpus enam midagi suurt-huvitavat olnudki. Pidev võitlus, et jalad krampi ei läheks. Üldine väsimus. Tõdemus, et 4 tunni piir ei saavutu jne.
Lõpptulemuseks 4:16:11, mis on umbes 40 minutit parem kui aasta tagasi. Minu arvates oli selle aastane rada tsipa raksem ja ka ilmaolud polnud väga soosivad, seega võib rahule jääda - ikkagi üle 13% sai aega parandatud. See polegi väga paha :)
Hooaja eesmärki silmas pidades olen nüüd graafikuga 15 minutit miinuses (nii 5 minutit parem rattaaeg oleks abiks olnud aga no mis teha). Tuleb tõdeda, et seda on päris palju ja teatav kõhklus, kas ma suudan 15 tunni piiri ületada on tekkinud. Selleks, et eesmärk saavutada tuleb sügisel maastiku peal umbes 25% aega parandada. Seda on kergelt öeldes päris palju :)
Samas õnneks on 3 kuud aega valmistuda, seega püssi põõsasse ei viska. Lisaks enda oskustele ja võimetele tuleb lisaks loota, et selle aastane rattamaraton saab olema kõvaks kuivanud trassil :). Vastasel juhul suudan ma arvatavasti kolme ala parandused viimasel alal ära kaotada :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar