2000 täis

Niipea kui natukene jooksma hakkad kogunevad kilomeetrid suurel kiirusel ja nii ongi sel aastal 2000 kilomeetrit jooksujalu läbitud.

Aasta lõpuni on veel aega aga vaevalt 3000 kokku tuleb. Eks seda mahtu loodan siis tulevikus kätte saada.

10 000 km'i piir peaks murduma järgmisel aastal, siis läheb kõmmutamiseks:).

Aga enne seda on kavas kõmmutada Pärnus 2 Silla jooksul. Esmakordselt seal kavas 10 km'i. Väga palju üle 39 minuti aga ei plaani rajal olla - pole seda jaksu, et kaua rajal vastu pidada.

Augustis Tartus joostud 10 läks igatahes metsa. Mis need põhjused olid ongi natukene ebaselge aga ju siis sattusid kõik halvad asjad ühele võistlusele kokku. Pärnus paneme kõik head asjad kokku ja asume lammutama :)

Selleks korraks kõik.

Eesti Meister, Sakala metsajooks ja Holstre-Paistu

Oma esimese meistritiitli teenisin 17 juulil Veteraanide kergejõustiku Eesti meistrivõistlustel 1500 meetri jooksus. Peaaegu nelja staadioniringi läbimiseks kulus 4:58.63 ehk siis selline aeglasema kümnevõistleja tempo :).
Eks aeg natukene nõrgem oli, kui oleks soovinud, kuid eks siis on lihtsam aega parandada :)

Järgmine võistlus, kus osalesin oli Sakala metsajooks. Algselt pidi distants olema 5,7 km'i, kuid selgus, et tegelikult ootas ees 7 km'i.
Kuna korraga startisid nelja erineva distantsi võistlejad (7, 14, 21,1 ja 42), siis tegi see keeruliseks mõistamaks, kes millisel distantsil osaleb.
Õnneks 14 km'i rada pööras umbes 3 kilomeetrit pärast starti ära aga ikkagi oli rajal piisavalt palju kiireid jooksjaid erinevatelt distantsidelt. Seega kui viimasel kilomeetril nägin, et asun umbes 9ndal kohal. Suur oli üllatus kui 200 meetrit enne lõppu kuulsin ergutamist - mine-mine, kolmas oled.
Tuligi välja, et õnnestus 7 km'i jooks lõpetada kolmandana (28:46).
Kuigi koht oli hea, siis aeg oli pettumus. Lootnuks nii minuti jagu kiiremat aega aga eks rada oli petlikult raskem ja võimalik, et väike haigus, mis nädala keskel ligi kargas, jättis samuti oma jälje.

Vaid nädal hiljem õnnestus esmakordselt osaleda Holstre - Paistu jooksul (5 km). Kuna teadsin, et tegmist asfladi jooksuga, siis oli soov üritada uut 5 km'i rekordit joosta (varasem oli üle 20 minuti). Kahjuks aga oli rada Viljandimaale omaselt mägine ning lisaks puhus korralik vastutuul.
Läksin jooksule siiski plaaniga üritada uus rekord joosta ja vaatamata takistustele see ka õnnestus - 19:27 on uus 5 km'i rekordaeg.
Nüüd oleks soov soodsamates tingimustes uuesti proovida, siis võiks proovida ka alla 19 minuti aega. Eks näis, millal ja kus see õnnestub.

Võlad

Viimasest kirjutisest on parasjagu aega möödunud, nüüd siis õige hetk paari sõnaga kirjutada, mis tehtud.

Üks võistlus, kus sai hiljuti osaletud olid neljas Võidupüha maraton. Nii nagu plaan oli, nii sai see ka täide viidud - joosta distants läbi mõnusa tundega ja ilma suuresti punnitamata. Eks maratoni jooksmisel lähevad ikka lõpuks jalad natukene kangeks aga arvestades asjaolu, et juba järgmisel päeval polnud tunda, et jalad väsinud või valusad oleksid, siis sai järelikult plaan kenasti täidetud.
Ajaliselt läks ka jooks täitsa normaalselt - 3:42:49 on mu paremuselt kolmas tulemus lausa, seega arvestades kui kergelt see tulemus tuli, siis mõningane varu ikka on olemas.

Seejärel sai natukene trenni tehtud kuniks möödunud nädala teisipäeval käisin Kihnus järjekordsel Kihnu jooksul. Minul siis teine osaluskord aga jooks on kauem toimunud.
Distantsi pikkus pidi olema 10,5 kilomeetrit, kuid vaatamata sellele plaanisin joosta umbes sama kiiresti kui kevadel Haapsalus, kus distantsi pikkus oli täpselt 10 km'i. Tookord kulus aega 42 minutit ja 13 sekundit. Kihnu jooksu distantsi läbimisele kulus aga 41:20, seega pea minut kiiremini kui 500 meetrit lühema distantsi puhul. Tundub, et mingi areng on ikka toimunud.

Edasi on nüüd plaan natukene trenni teha ning seejärel ootavad ees erinevad võistlused.


Mais toimunud maratoni osas ka üks väike võlgnevuse klaarimine - nimelt ilmus ajakirjas Jooksja väike jutuke jooksu kohta, mida saab nüüd vaadata siis järgnevatelt piltidelt:

Viimane pikk jooks?!?

22. juunil toimub neljandat korda Võidupüha maraton. Nii nagu eelmisel kolmel korral panen jala joonele ka sel aastal. Kindlasti osalen ma seal, kuna see on ikkagi nö kodukoha jooks aga samuti põhjusel, et saab joosta punktist A punkti B ning ongi jooks tehtud.

Sealt jooksult on mitmeid mälestusi - ikkagi oma esimese maratoni jooksin seal. Samuti on taskus sellelt jooksult siiani kehtiv isiklik rekord (selle jooksin välja siis möödunud aastal). Meenub esimene aasta, kus jooksu päevale sattus vist Juuni kuu ainus soe ilm (26 ja ilus päike paistmas). Samas möödunud aasta kostitas küllaltki tugeva tuulega, mida asjaolude kokkulangevuse tõttu olin sunnitud üksi murdma.

Sel aastal on asjad aga vähe teisiti.
Ei ma ei tea, mis ilmaolud tol päeval esinevad - ilma ennustusi vaadates võib igal päeval midagi uut ja huvitavat näha.
Vaid sel korral lähen jooksu läbima treeningjooksuna.

Nimelt on plaan enam keskenduda lühematele distantsidele, kuid kuna soov sellel võistlusel osaleda oli suur, siis leppisime treeneriga kokku, et läbin võistluse treeninguna ning seejärel teeme pikkadest või ülipikkadest (sõltub vaataja silmavaatest) jooksudest mõningase pausi.
Kui kaua see paus kestab, eks seda näeb aga ei välista, et järgmine sellise pikkusega jooks saab toimuma alles aasta pärast samal rajal ehk siis arvult viiendal Võidupüha maratonil. Mõni aeg tagasi oli küll juttu, et võiks SEB Maratonil ka jala joonele panna aga mulle tundub, et pigem jooksen seal mõnda lühemat distantsi kui maratoni.


Aga kellel enne Jaanipäeva plaanid puuduvad või soovib lihtsalt 5 päeva kestvate pühade vahele midagi muud teha, siis tulge esmaspäeval Võidupüha maratonile. Nagu öeldud, rada viib punktist A punkti B ning on minu arvates küllaltki mitmekesine sisaldades nii asfaldil jooksmist kui ka metsarada. Eriti meeldejääv on aga jooksu lõpp, kus umbes pool kilomeetrit õnnestub joosta mööda nö peatänavat ehk Rüütli tänavat, samal ajal inimesed ergutamas ja plaksutamas. See on päris mõnus tunne, isegi kui jalad enam ei kanna :)

Otepää Jooksutuur

Järjekordne maraton joostud, seda korda siis nii, et esimesel päeval 10 km, teisel 17,195 km ning kolmandal 15 km.
Võistlus toimus Lõuna-Eestis - esimene päev Otepääl või täpsemalt Tehvandi radadel. Teisel päeval Pühajärvel ja Otepääl ning kolmas päev toimus Käärikul, Kekkose rajal.

Tehvandi rada algas kenasti mööda asfaldi ja alla mäge aga umbes teise kilomeetri järgselt ootasid ees tõusud ja neid oli täitsa palju. Egas need tõusud polnud lihtsad aga egas nad midagi hullu ka polnud. Pigem häirisid hoopis laskumised, mis olid nii järsud, et ei võimaldanud tihti mõnusalt jooksmist.
Ise läksin rajale plaaniga suhteliselt rahulikult joosta ning hoida keskmine tempo seal 4:30 min/km kandis. Selline tempo andnuks 45 minutit lõpu ajaks, tegelikkuses läks aega natukene rohkem ja esimese päeva aeg oli 45:27.

Pühajärve jooks viis alguses tavapärasele ümber Pühajärve jooksu rajale, kuid kui Pühajärve jooks keerab ära vasakule ja viib juba otsaga finishisse siis sel korral viis jooks veel Otepää poole.
Kui esimesel päeval oli pidevalt selline kerge varu sees, siis teisel päeval läks lõpu poole juba tõusudel tsipa raskemaks. Õnneks viimane paar kilomeetrit oli Otepäält mööda kergliiklusteed Pühajärvele ehk siis üldiselt alla mäge ning see oli juba mõnusalt kerge ja joostav.
Enda plaan oli jällegi hoida tempot 4:30 min/km juures, läks tsipa rohkem ja keskmine tempo tuli lõpuks 4:33 min/km, aega kulus selle distantsi läbimiseks siis 1:18:07.

Kääriku jooks tundus juba ette raske tulema. Esiteks näitasid esimese ja teise päeva numbrid, et sel päeval ootab meid ees enim tõusumeetreid - umbes 250. Teiseks olid hommikul ikka jalad väga rasked ja vaevalised. Soojendus neid väga paremini liikuma ei pannudki. Samas jooksu algus oli täitsa lubav ja seda vaatamata väga pehmele pinnasele. Kuid pikad tõusud, neist pikim viis Harimäele ja kestis üle kilomeetri, need sõid jalgadest kõvasti jõudu ja nii polnud muud kui tõdeda, et raske on. Harimäe joogipunktis jäin kaaslastest ka maha - no ei oska hoo pealt topsist juua. Edasi nägin kaaslasi pidevalt aga ei suutnud järgi võtta. Väga ei julenud spurtida ka kuna ikkagi raske oli ja veel 7 kilomeetrit joosta.
Kui umbes 4 km'i enne lõppu jõudsid paar jooksjat kõrvale, siis võtsin nende sappa ning koos läksime lõpuni välja. Päris lõpus oli veel jõudu isegi viimasest tõusust üles spurtida ja sellest kolmikust parim tulemus välja võluda.
Algne eesmärk oli üritada see etapp samuti läbida 4:30 tempos aga hommikul leidsin, et kui suudaks läbida tempos, mis tooks maratoni kogu aja 3:15 sisse, siis oleksin väga rahul.
Kahjuks jäid mõlemad eesmärgid täitmata ning kolmanda päeva aeg oli 1:12:14.

Kokkuvõttes maratoni aeg 3:15:48, mis andis antud võistlusel 31 koha. Kusjuures ühe koha kaotasingi viimase päevaga ning 30'nes koht jäi 18 sekundi kaugusele.
A noh mis siin ikka põdeda, järgmisel aastal võimalus vigade paranduseks :)

Päris mõnusalt raske jooks oli!

Kuu lukku

Vaatasin kalendrisse ja Juuni on märkamatult alanud, väljast küll see väga hästi silma ei paista aga eks viga võib olla vaatajas ka ju.

Aga vaadates Mai numbritele otsa siis läbitud sai umbes 320 km'i, neist otseselt joostes umbes 300, ülejäänu, kas kõndides või jooksuharjutusi tehes.
Kokku kulus aega selleks kõigeks umbes 40 tundi ehk siis kui käia 3 nädalat tööl ning ühel nädalal keskenduda ainult sportimisele - 8 tundi päevas, siis saaks ülejäänud 22 päeva spordivaba elu elada.

5 päeva järjest 8 tundi joosta või muud sporti teha tundub natukene palju, samas sügav kummardus Rait Ratasepale, kes küll planeeritud 5 päeva asemel sportis neljal päeval järjest aga siiski - neljal päeval järjest täispikk triatlon ära teha. Pole nagu sõnugi.
Kuigi ma ujuda ei oska, siis egas ma ei kujuta ette, et võiksin kasvõi neljal päeval järjest lihtsalt maratoni joosta või siis asja huvitamaks tehes enne 180 km'i rattaga vändata ning seejärel maratoni peale lipata. Uskumatu mees ikka.

Enda tegemistest siis nii palju, et peale maratoni jooksu ja ümber Viljandi järve jooksu muid  võistlusi Mais ei olnud. Juunit on kavas alustada kohe Otepäel jooksutuuriga (kolme päevaga maraton) ning siis jaanipäeva paiku jooksen Pärnus tavapäraseks saanud maratoni Torist Pärnusse.
Mõlemaid võistlusi on kavas võtta rahulikult ja pigem selliste pikemate treeningutena. Eks näis, kuidas see kõik õnnestub.

86. Suurjooks ümber Viljandi järve

Järjekordne tiir Viljandi järvele peale tehtud. Ei mäletagi, mitmes kord see oli aga kindlasti rohkem kui 3 korda on seal joostud. Kas nüüd 10 just kokku tuleb, vot seda ei teagi.

Stardi number oli 407 aga kuna startisin Eesti Meistrivõistluste arvestuses, siis õnnestus lähe saada esimesest grupist - eliidist.

Natukene isegi kartsin nii eest startimist, kuna alguses tundub ju meri põlvini ja võiks panna küll. Jõuad siis esimesest mäest üles ja oled laip. Õnneks suutsin hoogu taltsutada ning ei pööranud tähelepanu asjaolule, et vasakult ja paremalt lendas jooksjaid mööda.

Kõiki kilomeetrimärke ei näinud, mistõttu ei oma kõikide kilomeetrite läbimise aega aga esimene kilomeeter sai läbitud umbes 4:10 tempos. Teine kilomeeter, mis sisaldas ka mainitud tõusu sai läbitud umbes 4:40 tempos. Siis tuli pikemalt laugemat osa, kuigi kolmas kilomeeter läks veel osaliselt tõusust taastumise tähe all, aga kilomeetri aeg oli umbes 4:10. Seejärel 4:04 ning edasi on üks suur segadus :).
Kuues kilomeeter, mis sisaldas ka joogipunkti sai läbitud vist tempos 5 minutit ning pärast seda võisid ajad olla 4:40 ja 4:30, kuid päris kindel ei ole.
Viimane kilomeeter aga oli umbes 3:50 või natukene peale - egas seal jooksu lõppedes kohe joonel seda kella ju kinni ei vajuta.

Kokku andis see virr-varr ajaks 51:04, mis tähendab, et jooksin uue isikliku rekordi. Paar aastat tagasi sai läbitud distants ajaga 52:44 ning möödunud aastal kui esmakordselt starditi staadionilt kulus tiiru tegemisele 53:10.
Seega täitsa normaalne aja parandus, samas eks kripeldama ikka jäi ning oleks soovinud aega, mis algab 4'ga ehk siis 4x:xx. Umbes 5 sekundit iga kilomeetri kohta pidanuks kiirem olema ning eesmärk olnuks täidetud.
Ei tundu väga keeruline ülesanne olevat :)

Kohaks sain sel aastal 308, mis on kõrgeim koht läbi aegade sellelt jooksult. Võibolla isegi saab järgmiseks aastaks stardikoha 150-300 gruppi ja seda ilma EMV arvestuses jooksmata. Eks näis, selline piiri peal värk.


Suures pildis jäin jooksuga rahule. Pisut oleks soovinud paremat aega aga treeningud seotud ikkagi maratoni jooksuga hetkel ja kahte asja korraga minu taseme juures veel ei saa. Küll jõuab neid kiireid poolpikkasid jookse tulevikus ka teha.


Nüüd veel kerged trennid, palju puhkust. Nädala pärast ootan Hollandis lennukit, et sõita maailma servale :).


Pilt kah jooksult:

Paberid korras

Nii Hiina jooksuga seonduvalt on kõik paberid kenasti korras, viisa isegi passis ja puha. Nüüd tuleb vaid välja mõelda mida kaasa võtta, mõned kohalikud rahad vahetada ja siis kahe nädala pärast lennukis olla.

Trenni on usinalt tehtud ning isegi mõnel võistlusel käidud.

Nädal tagasi sai esmakordselt Luitejooksul osaletud. Aega läks vähe üle 35 minuti, keskmine kiirus oli umbes sama, mis Haapsalus sileda peal kümmet joostes. Seega kuigi oleks vahest natukene paremat aega isegi soovinud, siis tegelikult võis tulemusega kenasti rahule jääda.

Möödunud nädala neljapäeval sai osaletud Teletorni ümber toimunud Jüriöö teate jooksul. Distants 8x1 km, kuid juba eelnevalt anti teada, et tegelikult ühe ringi pikkus (läbida tuli kaks ringi) on umbes 530 meetrit. Seega tuli kokku läbida umbes 1060 meetrit.
Minek oli päris mõnus ja natukene isegi liiga kiiresti sai kohalt minema lennatud. Õnneks sai tempot reguleeritud ja teate üle andmiseni kulus umbes 3:17, mis tegi siis kilomeetri tempoks umbes 3:05. Tsipa võinuks kiirem olla aga ju siis teravad kurvid võtsid oma.

Läinud nädalasse jäi ka enne maratoni viimane pikk jooks.
Harku metsas 4 ringi ehk kusagil 33 km’i. Esimesed kaks ringi olid väga kerged, kolmandal läks raskeks ning neljas oli juba paras kannatamine, kuid mida lähemale ringi lõpp jõudis, seda enam leidsin jõudu. Aega kulus natukene üle 3 tunni.

Järgmine planeeritud võistlus Viljandis ja siis jääme juba maratoni ootama.

Esimene tuhat

Esimene tuhat jooksukilomeetrit on selleks aastaks tehtud.

"Tänu" väikestele haigustele läks selle tuhande saavutamisega natukene kauem aega kui mõni aeg tagasi tundus aga nii umbes 3,5 kuud ja 1000 km'i peaks vist kilomeetrite läbimise tempo olema. Seega võib aasta kokkuvõttes oodata umbes 3000 km'i või natukene enama läbimist.

Pole paha :)

Haapsalu 10

Möödunud nädalal vedasin ennast laupäeva hommikul Haapsallu, kus toimus 10 km'i jooks.

Ilm oli kergelt öeldes halb - +3, suhteliselt tugev tuul.
Kuna rada tegi väikse tiiru, siis tähendas see alguses taganttuulega jooksmist ning lõpus vastutuules lippamist.

Start sai alguse Haapsalu staadionilt, siis keeras vasakule Rohuküla poole, edasi jälle vasakule Valgevälja teele, seda kaudu mööda teed kuni Lihula maanteele ning siis tagasi staadioni suunas. Umbes kilomeeter enne lõppu õnnestus teel olev sild ületatud - jooksu lõpus ning vastutuules polnud see just enam kõikse kergem.

Jooksu tulemus oli kerge pettumus - 42:13.
Oleks soovinud ikka alla 41 minuti joosta aga ju siis hiljuti põetud haigus jättis oma jälje. Samuti tundus endale, et sai lihtsalt pisut läbi põletud. Hoidsin ennast tagasi, ei julenud ei alguses ega keskel juurde panna.
Igatahes lootust on, et suve keskel võiks 40 minuti piiri juba ründama asuda, eks siis näis edasi, kas aasta lõpus suudab sealt veel midagi kärpida.

Plaan ongi sel aastal keskenduda sellistele lühematele distantsidele. Kindlasti jooksen lisaks Hiina maratonile veel paar maratoni aga võtan neid pikkade rahulike jooksudena. Isiklikku rekordit sel aastal ületama ei lähe, kui muidugi mõnel maratonil peaks asjad kõik ilusti klappima ja tuleb hea aeg, siis egas ma sellepärast enne lõppu seisma jää, et rekordit mitte joosta :).


Järgnevalt küllaltki raske treeningnädal ja siis järgmise nädala lõpus juba Pärnumaal Luitejooksul.

Haigused

Ei õnnestunud haigustest eemale jääda. Esimene hoop tuli paar nädalat tagasi aga nagu tavapärane, olin järgmisel päeval juba jalul. Paar trennivaba päeva ning jälle jooksmas - tegin 25 km'i ning olemine polnud ammu juba nii hea olnud. Tol päeval võinuks veel 15 otsa teha.

Järgnev nädal tõi ilma osas muutusi - päike paistis, temperatuur 10 kandis, no päris kevad. Kahjuks tähendas see seda, et organism oli veel nõrk ning pärast higistamist õnnestus vähe külma saada ning sel korral niitis haigus mitmeks päevaks. Eks ma muidugi alguses ei tahtnud sellega leppida ning sai välistes tingimustes korralikult keha piinatud (ehitamisega seotud tegevused). Tulemus oligi selline, et ülemöödunud nädalasse jäi vaid kaks trenni.

Alles eelmisel nädalal sain ennast liikuma jälle, kuid siingi algul kergelt.

Seega kaks rasket treeningnädalat, mis pidid korraliku hoo andma, jäid poolikuks või lausa olematuteks. Eks see ole mõneti kogenematus ning soovimatus treenimist nii oluliseks seada, et muu elu seisab kui väike tõbi küljes. Tagasivaadates saan aru küll, et pidanuks paar päeva vedelema, telekat vaatama ning siis saanuks oluliselt kiiremini jalule aga noh, mis tehtud see tehtud.

Möödunud nädal aga kujunes lõpuks päris tugevaks.

Teisipäeval tegin kerge jooksu ning vältisin kiiremaid liigutusi, sh higistamist.

Kolmapäeval tegin kilomeetriseid lõike (saalis). Natukene mängisin tempoga ning puhkepausidega ning tehtud nad said.

Neljapäeval oli olemine juba vägagi ok ning sai pikem jooks tehtud (~ 14 km). Reedel oli plaani kohaselt kerge jooks ja laupäeval võtsin kavva jälle lõigud.

Sel korral 8*500 m. Ei olnud kerge, haiguse nähud, väsimus nädalast jne aga tehtud nad said. Eks esimesed paar lõiku said muidugi pisut liiga kiiresti ka tehtud.

Pühapäeval oli pikema jooksu päev. Võtsin kavva natukene raskema ja pikema jooksu kui algselt kava ette nägi (kuna see nädal on kerge jälle, siis sel põhjusel sai natukene vinti peale keeratud). Kodu juurest lippama ning tiiruga ümber Ülemiste järve kodu tagasi. Kokku 24 km'i ning aega läks kümmekond minutit üle 2 tunni.

Sel nädalal siis kergem kava, kuna nädala lõpus on ees ootamas 10 km'i jooks Haapsalus. Üldse hakkavadki nüüd järjest võistlused peale tulema - tea, millal aega trenni teha on.

Kui 4ndal Aprillil on kavas Haapsalu 10 km'i jooks, siis 19ndal lippan Pärnumaal Luitejooksul. 1 mail kavas Viljandi järvele tiir peale teha ning siis juba peab treeneriga arutlema, kas Tartu Jooksumaratonil osaleda või mitte.

Kui osalen, siis on kavas distants trennina läbida. Samas eks alternatiiv oleks joosta hoopis 10 km'i jooksul ning seal siis kiire jooks teha.

Need arutelud siis põhjustatud, kuna nädal pärast mainitud Otepää-Elva jooksu ootab ees maraton Hiinas. Kuna maraton saab raske olema, peab kindlasti korralikult puhanuna sinna peale minema.

Selleks korraks kõik :)

Eesti viies*

Möödunud nädala tipphetk oli osalemine veteraanide Eesti meistrivõistlustel. Kuna seal saab alates 35 aastaselt ametlikult peale, siis nagu rusikas silmaauku sobis see :)

Osalesin sel korral 800 meetri jooksus. Võibolla oleks tahtnud ennast isegi lühematel distantsidel proovile panna aga treener arvas, et pole mõtet. Põhjuseks siis sügisel trennis ühes süütus olukorras reielihase ära tõmbamine.

Otseselt ei valmistunud selleks 800 meetri jooksuks. Küll sai kolmapäeval joostud 4x200 võistlus kiirusel - esimene, teine ring 35 sekundiga, siis 34 ja siis 33.
Tolles trennis sai esimene ring natukene kiiremini joostud, teine vastavalt plaanile. Viimane ring tuli lausa 31 sekundit.
Eks tuli viimasel ringil pingutada, kuna Maris Mägi jooksis teisel rajal oma lõike. Tema jooksu tempo oli muidugi natukene kiirem, nii 28 sekundit 200 meetri kohta - enne oma lõikude algust uurisin ta käest, et mis tempos jookseb, et võibolla saab mõne ringi temaga koos teha aga 28 sekundit on praegu ikka natukene liiga palju. Jooksnud ta 30'ga siis isegi oleks võinuks proovida.

Laupäeval siis juba oli võistluse päev.
Kuna sellist distantsi pole varem jooksnud, siis ega osanud väga jooksule ka peale minna, st milline taktika valida jne.
Siiski väike uuring enne võistlust, et paar tüüpi on umbes 2 minutiga jooksma minemas (ise plaanisin 2:20 või natukene kiirem olla), siis loobusin nende sabas jooksmast. Samas kuulsin ka 2:10-2:15 jutte, nii saigi leitud sobiva tempoga jooksja.

Esimene ring 33,6, teine 33,7 - umbes 2,7 sekundit kiiremini kui planeeritud. Kolmandal ringil jõudis see kiire algus ka kohale. Jalad läksid raskeks. Veel suutsin kuidagi kolmandal ja neljandal kohal jooksjal saabas püsida aga viimasel ringil, kui pidanuks kiirendama, polnud enam jõudu.
Hambad ristis vedasin ennast hoopis lõpuni välja.
Lõpp tulemus 2:20.7 ehk siis täpselt see aeg, mida treener arvas, et ma olen suuteline jooksma.

Pärast treeneriga infot jagades mainis ta, et aeglasema alguse puhul võinuksin sekundi või natukene enamgi kiiremini joosta. Ehk siis puhas kogenematus ning oskamatus jõudu jagada ei võimaldanud väga head aega joosta.

Ennast häiris enim see, et viimasel ringil ei jaksanud enam kiirendada aga ju siis jalad olid nii läbi, et polnud midagi enam välja võtta.


Aga igatahes on hammas verel, tahan veel ja kiiremini :)


*Aegade arvestuses viies, vanuse koefitsiendiga läbi arvutades kaheksas.

Veebruar

Alles ta algas ja juba on läbi.

Esimest ja viimast korda sel talvel sai suusad alla pandud. Kahjuks jäi läbitud distants lühemaks kui planeeritud aga selle eest sai kenasti kõik jooksud tehtud.

Peaaegu 32 tundi, mille käigus õnnestus läbida umbes 300 kilomeetrit (sh. 24 km suuskadel, 19 km'i jooksuharjutusi ning umbes 255 joostes).


Jätkame märtsiga.

Profisportlase argipäev

Lähed rajale mõttega võistlus rahulikult läbi sõita. Kukud, teed natukene endale liiga ja siis tuled rajalt maha. Mismõttes? Umbes nii juhtus minuga pühapäeval Tartu Maratonil.

Suusatama sel aastal polnud jõudnud, suuri eesmärke polnud ning samuti oli mõni aeg tagasi välja hüütud, et sõidan koos sõbraga - minimaalselt 8 tundi matkamist ees ootamas. Väga millegi pärast ei põdenud, seda näitas ka tõsiasi, et suusad panin lumele kui mass oli juba stardist lahkunud.
Hakkasime siis koos liikuma, kuid juba esimeste laugete juppide peal mõistsin, et see päev tuleb pikk ja vaevaline - sundida ennast aeglasemalt sõitma, ei ole üldsegi mitte nii lihtne, kui üritada kiiremini edasi saada :).

Kõik oli päris ilus ja tore, kuniks pärast rolleriraja laskumisi metsavahele keerasin ning kaaslast ootama jäin. No ei tule ega tule teda. Läks minut, läks paar võib olla mõni minut enamgi aga ei tule sõpra. Kergelt hakkas külm ligi hiilima ja nii otsustasin rahulikult omas tempos paaristõugetega edasi minna.

Paaristõugetega sel põhjusel, et sai otsustatud katsetada, kuidas on Tartu Maratoni läbimine uisusuusaga. Eks ta mõnes kohas oli tüütu, kuna mõni tõus oli täpselt selline, kus paaristõuke rammu jäi pisut puudu ning seetõttu tuli käärsammus edasi minna (kindlalt otsustasin mitte uisutada).

Esimeses toitlustuspunktis võtsin suusad jalast, käisin sõin ja jõin rahulikult aga kaaslast siiski ei paistnud. Seega ei jäänd muud üle kui suusad alla panna ja edasi minna. Ees oli ootamas tõus Harimäe otsa, mis natukene hirmutas.
Endalegi ootamatult viimane tõus Harimäe otsa sai läbitud paaristõugetega ning see polnudki väga hull. Eks natukene sai hoogu juurde pandud, et inertsi kasutades lihtsam oleks edasi liikuda. Juba jõudsid tekkida mõtted, et kütaks hoogu juurdegi ning vaataks, mis tulem siis lõpuks kokku tuleb. Pärast Kuutse punkti (3's TP) läheb rada laugemaks, samuti oli tunda, et ökonoomne liikumine tuleb täitsa kenasti välja.

Nii pea kui näole jõudis tekkida kerge irve, kadus see sealt sama kiiresti.

Ühel laskumisel Harimäelt oli hea hoog üleval, väike tõusunukike ees, kindel plaan hooga sealt üles panna ja edasi. Kuna olin järgi jõudmas ees laskuvale kaasvõistlejale, vahetasin kippelt rada, kuid nagu ilmnes, siis oleks pidanud veelgi vahetama.
Kahjuks kaasvõistleja suutis laskumisel saadud hoo ära "kulutada" ning siis lükkas suusad laiali, nii et kolm rada oli kaetud. Juhtus see minule kahjuks nii äkki, et ei jõudnud ei kisada ega hüpata ning otsa ma talle sõitsingi.

Kommenteerisin viisakalt, et päris nii pole hea teha ning mõtlesin, et mis siin siis ikka, paneme edasi. Kahjuks tundsin mõne hetke pärast, et hüppeliiges teeb valu. Ei midagi hullu aga valutas ning eriti teravalt andis tunda käärsammu tehes.
Tegemist oli täpselt sellise valuga, et natukene segab aga vabalt jõuaks lõpuni sõita. Minek oli väga hea. Kuid siiski hakkas kusagilt koputama mõtlemine, et kas tegemist on ikka võistlusega, kus tuleb suurema vigastuse ohuga lõpuni pressida.
Lükkasin hoogu aga juurde ning samal ajal ladusin plusse ning miinuseid teineteise kõrvale. Lõpuks võitis kaine mõtlemine - kui tahad Hiinas maratoni joostes vormis olla, siis jäta sõit pooleli.
Tekkis profisportlase tunne - katkestada, mitte põhjusel et enam ei saa edasi võistelda, vaid põhjusel, et suuremad eesmärgid tulemas.

Muidugi oli kahju kiip ära anda.
Muidugi tundsin mõned hetked pärast kiibi ära andmist, et tegelikult ju pole üldse jalg nii valus.
jne-jne

Täna võib siiski öelda, et see oli ainuõige otsus. Pühapäeva õhtul hakkas ikka jalg korralikult valu tegema ning ka esmaspäeval oli valu olemas. Täna plaani kohaselt jooks kavas, eks vaatab õhtu poole, kas lähen jooksma või teen veel ühe puhkepäeva. Kaks raskemat treeningnädalat tulemas ning ühe trenni ohverdus selleks, et muud trennid ära teha pole väga suur kadu.


Ehk siis 63'st kilomeetrist sai sõidetud 23 ning kui jätta kõrvale see üks olukord võib võtta eksperimendi kokku positiivselt. Võib Tartu Maratoni läbida uisusuuskadel küll. Kindlasti ei ole mu ülakehas nii palju võimu, et sama kiiresti sõita kui klassikasuusaga aga läbimise mõttes täiesti teostatav. Igatahes on jätkuv soov alustatud eksperiment lõpuni teha, miks mitte aasta pärast uuesti. Paremad uisusuusad võiks ka osta, siis lihtsalt endal kergem :).

3 minutit kannatusi

Kui väga aus olla, siis muidugi ei kannatanud 3 minutit vaid vähem, kuid aega läks Radisson SAS hotelli trepijooksul 26nd korruseni jõudmisega 3 minutit ja 5 sekundit.
Koht oli kusagil kaugel taga, pulssi ei mõõtnud, distantsi ammugi mitte.

Vaadates protokolli, siis ei mõista ma, kuidas nad jooksevad selle distantsi läbi mõned sekundid peale 2 minutit. Milles konks on?
Mitte, et ma tahaks esimese 3 hulgas olla aga mingi tehniline eripära vist kusagil on peidus.

Kindlasti võib öelda, et alustatud sai vähe liiga kiiresti, kuid vaevalt nüüd selle pealt väga suurt ära kukkumist tuli.
Mida ma küll mõtlesin, et huvitav, kas targem on joosta mitu astet korraga stiilis või igale astmele astuda? Ise valisin teise lähenemise ning tundus, et jalad ei saanud puhata. Teoorias, kui joosta üle astme või isegi üle kahe astme, siis tekib tänu lennufaasile puhke hetk. Aga noh, eks kuu pärast saab teooriat praktikasse vormida, kui umbes sama pikk katsumus ootab ees Olümpia hotelli trepil.

Kindlasti põnev ettevõtmine ning kahju, et varem pole sellisele võistlusele sattunud.


Möödunud nädalast nii palju, et läbitud sai 82 kilomeetrit + jooksuharjutused. Kokku kulus treeningutele aega natukene alla 8 ja poole tunni.
Rahulike jooksude tempod kipuvad kasvama ning tulemuseks on vähem treeningminuteid, kui algselt planeeritud :).

Pühapäeval sai joostud pärast oktoobri kuist jooksumaratoni pikim lõik, 26 km'i. Kuna olud olid väga tuulised, siis otsisin kohta metsas. Valisin metsaks Pirita, kuid sealne terviserada oli liiga libe. Seega lõpuks lippasin küll puude varjus aga autotee ääres. Aega läks 2 tundi ja 21 minutit.

Omapärane tahtejõustik olid laupäevased lõigud, mida ilmast tingitult läbisin hallis. Kui 1 km'i hallis joosta on veel enam-vähem, siis 2 km'i ajab kergelt öeldes pea segi. Igatahes mulle meeldib väljas oluliselt rohkem joosta, kui sees.


See nädal siis vähe kergem. Nädal lõppeb küll Tartu Maratoniga aga kui hull see ikka olema saab :)