Esimene uisutehnika maraton tehtud.
Oli raskem kui arvasin aga samas eks see asja raskeks tegemine oli ka osaliselt endas kinni.
Kõige pealt sai natukene hiljaks jäädud, oleks võinud julgelt 15 minutit varem kohal olla, kui mitte 30 minutit isegi. Jõudsin suusad maha panna ja siis antigi start. Sooja ei jõudnud teha, esimesed sammud suuskadel tegin siis kui oli vaja minna ja 42 km-i läbida.
Teiseks tegi asja raskemaks kindlasti see, et 3:22, mis rajal veetsin, selle aja jooksul sõin ära pool batoonikest ja ühe väike lurtsu geeli (selle panin viimases TP-s enne viimaseid tõuse).
Nagu eelmises postituses sai kirjutatud, siis eesmärk oli teha raskem trenn, mitte võistelda. Seega võtsin alguses kergelt ja võibolla see ka natukene uinutas. Pidanuks hiljemalt teises TP-s pool batoonikest ära sööma, võtsin vaid ühe ampsu ning järgmise TP-ni kulgedes tundsin selgelt, et kõht läks tühjaks. Oli tunda, kuidas külm ilm ja kõik muu sõi energiat kõvasti ära ja kui uut laadungit ikka peale ei tule, siis lõpuks hakkab keha seda tundma andma.
Nii oligi, et kusagil 13 km-i enne lõppu kui üks küngas asendus teisega, tundsin, et lõpp läheb raskeks. Viimane 5/6 km-i oligi ses mõttes keeruline, et kui mingi hetk oli jalgades raskus, siis kusagil sealt maalt ei saanud enam kätega kõvasti tööd teha - krambid tulid küll. Keha oli energiast nii tühjaks imetud, et juba võlg oli tekkinud. Krambid tekkisid selja peale, abaluu kanti/ümber. Võtsin siis tõuse kergemalt, sammusin rahulikult üles ja ootasin lihtsalt sõidu lõppu.
Kui enne võistlust mõtlesin, et äkki õnnestub 3 tunniga distants läbida, siis sellega hakkama ei saanud aga samas peab tõdema, et 3 tunniga Viru Maraton ära sõita on suhteliselt köki-möki. Isegi sellise külmaga. Tuleb lihtsalt targemalt rajal tegutseda - süüa/juua. Samuti võib järgmisel korral alustada kiiremini - lõpus on nagu nii raske, see 10/15 minutit, mis alguses sõidad aeglasemalt ei anna tegelikult suurt midagi juurde.
Ahjaa, kas lihtsalt see, et nüüd on saanud juba 3 talve (või neli?) suusatatud või see, et suvel sai rullitatud või millestki muust aga enesetunne suuskadel ja laskumistel on kordades paranenud. Jah olid mõned laskumised, kus kurvi keskele oli vall tekkinud, seal võtsin natukene hoogu maha. Samas hea on see, et suudan adekvaatselt hinnata, kas peab pidurdama või ei pea ja kui tunnen, et on vaja, siis saab seda suhteliselt lihtsalt ja kergelt teha. Suusad ei ole jala otsas segavaks faktoriks enam.
Suuskadest ka - libisesid päris hästi. Päikse käes oluliselt paremini kui viludas aga midagi suuskadele küll ette heita pole. Võrreldes teistega, kellega sai rajal koos oldud, libisesid suusad oluliselt paremini.
Nüüd paar nädalat trenni, järgmine etteaste Alutaguse maratonil. See on juba natukene teise tähtsusega võistlus, kui Viru maraton oli ehk siis päris nii suva olekuga peale ei lähe.
Kokkuvõttes kirja - 42 km-i, 3:22:06, pulsi ei tea, kuna läks kiireks ja vööd ei saanud korralikult peale aga ju ta 180 kandis oli, keskmine siis. Koht 528, omas vanuseklassis 244.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar