42 km-i rulluiskudel - Kas mõistlik tegu?

Täna käisin ja osalesin Tartu rulluisumaratonil. Kuna Tartu on Tallinnast piisavalt kaugel, siis lühikese distantsi pärast ei viitsinud ennast sinna kohale vedada. No ja olgem ausad, selleks, et lühikest sõita oleks pidanud väga vara liikuma hakkama Tallinnast ja muud värgid :). Seega otsustasin osaleda pikal distantsil - ääremärkusena olgu öeldud, et veel 2 kuud tagasi olin kindlalt lühikesele minemas.
Pikim distants ja ka ajaliselt kõige rohkem rullidel olemine oli enne seda võistlust 30 km-i, selle nädala esmapäevast. Ajaliselt oli see siis umbes 1,5 tundi. Väike hirm oli, et mida keha, eelkõige jalad ütlevad pärast selle aja möödumist aga võtsin asja lihtsalt - võistlus ärevus, adrenaliin möllamas - saame hakkama.
Kokkuvõttes võib öelda, et saingi hakkama aga see vaev ja pingutus selle kõige juures oli midagi, mida pole veel siiani kogenud. Isegi aasta tagune mudaralli Tartu Rattamaratonil oli kergem. Kusjuures milles seisnes kergus - võimaluses jalgu puhata. Rullivõistlusel sellist võimalust pole. Isegi joostes saab ju maha istuda ja puhata aga rullitades asi keerulisem.
Tegelikkuses tekkisid vaevused palju varem kui kardetud 1,5 tunni möödudes ja vaevuse põhjustajaks olid uisud. Nimelt on mul pidev probleem, et uisu paelad lähevad lahti ja olen aegapikku üritanud neid kõvemalt kinni siduda aga ikka. Korra varem trenni tehes olen ka nad liiga kõvasti kinni tõmmanud ja sama juhtus ka täna. Võin julgelt öelda, et pingutasin paelte kinnitamisega üle. Sellest tingitult jalad surid ära ja hakkasid valutama. Valu aga läks lausa nii suureks, et oli raskusi liikuda. Korraliku jõuga ei saanud enam hoogu lükata ja nii juhtuski, et kuigi täitsa hästi alustatud võistlus muutus enne kui poolele maale jõudsin piinaks ja põrguks.
Enda rõõmuks suutsin selle piina ja põrgu vastu pidada.

Mis veel oli teisiti?
Olin kuulnud, et rada on karm, eriti räägiti mulle tõusudest aga tuleb tõdeda, et jaksu jalgades neid tõuse võtta oli küll ja küll. Teisel ringil saanuks kindlasti kiiremini neid võtta aga natukene hoidis tagasi asjaolu, et 4 tütarlast, kes tuulevarju pakkusid sõitsid aeglasemalt ja ma ei kippunud nende ette minna. Teiseks aga kindlasti mõjutas kõike asjaolu, et jalad olid valusad.
Mis aga tõusudel mind sundis tagasi hoidma ja kindlasti mõjutas see ka üldkohta ja aega olid hoopis laskumised. Asflat, mis pole enam kõikse uuem põrutas ja raputas kõvasti ja siis suurel kiirusel (GPS-i järgi max kiirus 40 km/h) tekkis ikka mitu korda tunne, et kohe lähevad jalad laiali. Selline asi tahab harjutamist.
Grupid läksid ikka laskumisel oluliselt kiiremini alla kui mina üksikuna, mis ka täiesti füüsika seadustega kooskõlas - tagumised lükkasid esimesi ja nii see kiire liikumine aset leidis.

Mida ma õppisin?
Ei tasu sellisele võistlusele minna katsetama. Paelte liiga kõva kinni sidumine oli selge katsetama minek. Arvasin, et panen paelad kõvasti kinni, siis ei tule nad lahti ja uisk seisab paremini jalas jne. Kindlasti peab paelad nõnna kõvasti kinni panema aga seda peab tegema pidevalt ja jalga harjutama sellega, mitte esimesel suuremal võistlusel proovima.
Kui jalg vajub sissepoole, siis on suurematel kiirustel ümber mineku tunne väga kerge tekkima. Sellest omakorda tekivad tasakaalu häired, mis ei lase keskenduda korralikule tehnikale ja lõhuvad sõidurütmi ning kuluvad jõudu. Tuleb kulutada natukene raha ja õppida paar asja targematelt selgeks, sh laskma üle vaadata, et raam on õigesti saapa all - ikka ja jälle tekib mõte, et peaks raami rohkem sisse liigutama, harjumuspärasele jala kaldele vastu.

Lõplik koht 540, aeg 2:08:07, enesetunne muidu hea, kui jätta kõrvale jala valud, mis tegid olemise väga vastikuks ja tuli kõvasti võidelda (just vaimsel tasandil, et vastu pidada).
Eesmärk, 2 tunniga distants läbida jäi saavutamata aga võib julgelt väita, et kui jalad poleks sellist valu tegema hakanud oleksin eesmärgi kindlalt ületanud - jõudu oli ja muidu enesetunne väga hea.

Homme puhkan, st esmapäeval, teisipäevast hakkab 6 päevane treeningtsükkel - veebitreener käseb :)