Otepäe rattamaraton tehtud!

Eile sai käidud siis selle aasta esimesel tõsisemal maastikuratta võistlusel. Distantsi pikkuseks 63 km-i, Otepäe kuppelmaastikul - Harimäge õnnestus võtta kaks korda, mõlemad korrad külgede pealt üles (võrreldes Tartu maratoni rajaga). Ehk siis tõuse jagus ja jagus lausa sõidu lõpuni.

Umbes 10 km-i enne lõppu tuli asflati osa - sama tee mida minu teada sõidetakse ka Tartu rattamaratonil aga seda korda siis teistpidi. Jõudsin mõelda juba, et noh nii lähebki sõit lõpuni :) aga oi-ei :). Kusagil 3-4 km-i enne lõppu keerati veel korra metsavahele, kus kusjuures oli minu arvates selle raja kaks parimat kohta :).
Esiteks vesi - kus tegelikult sai küll läbi sõita aga kui sul ees kinni peatati, siis polnud midagi teha, kui läksin vee takistusest mööda ratas käe kõrval.
Teiseks huvitavaks kohaks oli umbes 180 kraadine pööre, laskumisega, järsaku peal (oli vist raja lõpus see koht). See oli ka päris huvitav kogemus.

Aga muidu oli sõit üllatavalt kerge ja mõnus. Pidevalt tundus väike varu olema, kas see ka tegelikult nii oli, kes teab. Aga noh proovida polnud vaja. Kiiremini sõitmist segas osaliselt ka see, et metsa vahel oli suhteliselt kitsas ja polnud võimalik ees sõitjatest mööda saada. Ainus võimalus oleks olnud rajast väljas liigelda. Sõidu alguses väga ei julgenud selliseid manöövreid ette võtta. Lõpus ikka sai jõudu pillatud ja mööda kihutatud kus vähegi võimalik.


Lõpuks aega 3:06:31, koht huvitav 626.

Mis väärib tähelepanu oli see, et ratta kompjuuter näitas 2 km-i rohkem ehk 65 km-i ja GPS mõõtis 64,2 km-i. Ehk siis kumbki minu käsutuses olnud abivahend ei näidanud lubatud 63 :). Ahjaa, kui rattakompjuuter näitas 63 km-i, siis oli stardist kulunud natukene alla 3 tunni :), ehk eesmärk selle järgi sai täidetud :).

Kuigi ametliku kella järgi läks sõit 7 minutit kauem kui oleks võinud minna, siis jäin rahule. Just selle enesetunde pärast, mis kehas oli. Jalad küll lõpuks hakkasid väsima aga samas oleks olnud pauerit kõmmutada veel, kui oleks soovinud. Ribadeks ennast ei sõitnud.
Mis aga sõidust selgelt silma jäi oli see, et kett ja kassett tuleb ära vahetada - lihtsalt, et TRM-i ajal asjad kindlamad oleksid. Ja särtsu tuleb juurde leida - tõuse üles kerida pole mingi probleem aga võiks just seda särtsu olla, et hüppaks korra sadulast, tõmbaks korda kaks ja olekski üleval. Eks tuleb jäänud kolme nädala jooksul just särtsu taga ajada - koormusi maha tõmmata, lühikeste kiirendustega trenne tegema jne.
Hetkel tundub, et kui ilm jälle ära ei keera nagu aasta tagasi, siis võib TRM-il korraliku tulemuse teha (ptui-ptui-ptui).

Ahjaa, ma ei mõista miks paljud sõitjad laskumiselt tulles istuvad sadulas oodates kuniks laskumiselt saadud hoog raugeb ja siis hakkavad alles väntama, tihti veel vale käik sees ja asjad. Väga raske on selliste taga sõita. Võiks ikka laskumiselt saadud hoogu täiega ära kasutada.