Eile juhtus selline asi, et kutsuti sõitma MTB Kolmapäevakule - maastikuratta võistlus Pirita metsas.
Selleks, et ilusti/kenasti aeg kirja saada tuli sõita vähemalt 3 ringi, ühe ringi pikkus tsipa üle 4 km-i.
Ei saa jätta mainimata, et krdi äge oli. Ma pole varem käinudki sellistes tingimustes sõitmas - juurikad värgid, teravad lühikesed laskumised, sama teravad ja lühikesed tõusud. Ei võimas.
Sai päris mitmel korral jalg maha pandud, mõnel korral lausa külgki ja korra õnnestus ka kett maha sõita. Aga see kõik on täiesti teisejärguline. Emotsioon oli võimas ja kohe kahju, et varem pole sellisele üritusele sattunud. 2 etappi on sel aastal veel jäänud aga need mõlemad kahjuks Tallinnast kaugemal - üks Jõelähtmel ja teine Keilas. Vaatab kuidas ajaga lood on, et kas saab minna või mitte. Viimane etapp pärast Tartu rattamaratoni, siis võib juba minna ja ennast ribadeks tõmmata, kui on veel mida tõmmata :)
Aga seda ka, et selline rada, selline võistlus tõi kohe välja mu nõrga rattavalitsemise oskuse ja üldse enese halva tundmise - päris mitmel korral olin sunnitud vajutama laskumisel ohtralt pidurit, kuna polnud päris kinnel, kas on tark hooga alla lasta :). No ja tõusud, sama teema - küll sai mindud liiga raske käiguga, küll liiga kerge käiguga. Ei suuda optimaalset lahendust leida. Kuid eks tuleb lihtsalt rohkem sõita :)
Kokku sai siis läbitud natukene enam kui 12 km-i, aga läks umbes 52 minutit. Kiirust pole ollagi aga noh egas ma sinna kihutama läinud :)
Pulss oli üllatavalt kõrge, keskmine lausa 181 SLS, kuid enesetunne oli väga hea ja poleks arvanud, et keskmine nii kõrge tuleb. Enesetunde järgi oleksin pakkunud 150 või midagi sellist. Tea, kas adrenaliin mängis rolli või mis täpselt.
Ei, uuesti tuleb minna sellisele rajale sõitma :).
Laupäeval ja pühapäeval ongi plaanis pikemad MTB otsad, laupäeval teen vist Järve metsa külastuse aga pühapäeval kui kogu trenni pikkus peaks umbes 3 tundi olema, võiks võtta plaani Pirita metsas müttamise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar