Kesklinnas antakse pidulik start, linnast välja suunduvad ratturid rahulikult kohtuniku auto taga sõites. Tehniline start antakse Ülemiste ostukeskuse ees oleval teelõigul kohas, kus asub ka tehniline finišijoon – hea tulemuse saamiseks ei ole oluline linnavahelisel lõigul trügida.
Selliselt oli kirjas Tallinna Rattafestivali viimase osavõistluse, rahvasõidu legendis. Mina rumaluke eeldasin, et hakatakse vaikselt liikuma ja siis sõna otseses mõttes matkatakse tehnilise stardini. Üllatus oli suur kui rahvas tuhises eest minema ja selja tagant lennati samuti mööda. Olin sunnitud oma liikumise kohe kiiremaks ajama aga noh mida sa enam püüad. Võib öelda, et päris palju jäi sinna vale arvestusse (lõpu aega ja ilmastiku olusid arvestades julge 20 min).
Nimelt läksin täna toimunud Tallinna rahvasõidule väikse lootusega läbida 102 km-i umbes täpselt 3 tunniga. Olin kindel, et seda saavutada tuleb saada kohe normaalsesse gruppi ja seal siis vastu pidada. Samas tean, et grupis on lihtsam, mistõttu ei kahelnud, et suudan seal püsida. Kui aga ikka rahvas tuhises minekule ja tehnilisse starti jõudes juba ühtegi normaalset gruppi ei märganud, siis mõtlesin, et tore on.
Õnneks võtsin Vana-Tartu mnt-le keerates sappa ühele Eesti Posti spordiklubi mehele, kes tegi tänamatut tööd ja vedas vastu tuult ikka päris-päris kaua. Ja vedas hea kiirusega, järjest jõudsime järgi ratturitele, kes olid algselt suure hurraaga minema pannud ja siis leidsid, et asuvad valel ajal vales kohas. Arvan, et ei liialda kui ütlen, et enne Jüris asunud vahefinišit ette ei läinud - polnud ka põhjust, kiirust jagus.
Siis aga kui grupp juba täitsa olemas, hakkas üks nali pihta. Sõidavad seal ratturid, maanteratas istumise all, üks uhkem kui teine aga vot grupisõidust ei tea midagi. Ette keegi ei lähe, tempot ei tee. Mingist karussellist pole vaja üldse rääkidagi. Täiesti masendav.
Kahjuks oli tuul ka nii suur, et oli selge - vastu tuult grupi eest ära ei sõida. Ja kui natukene sõidadki, siis ainult lõhud ennast. Nii käisin natukene vedamas ja tempot tegemas, kui see mõnel tõusul või muul rajaosal ikka väga alla läks. Igatahes kui esimese tunni läbides oli keskmine kiirus kusagil 30,5 km/h juures, siis juba 1,5 tunni läbides oli selge - 3 tunniga siiski ära ei sõida.
Nii saigi loksutud, kuni Piibe mnt pealt paremale (Anija poole) keerates sai lõpuks ometi soodsama tuule. Natukene aega sai grupis veel sõidetud ja siis tõusul mõtlesin, et tõmban tempo üles, vaatame, mis juhtuma hakkab.
Juhtus see, et natukese aja pärast oli kõrval üks venerahvusest rattur, number 61 (Mikhaylov, Ivan, sai lõpuaja 3:12:44), kes ütles, et võta sappa või ta läheb üksi eest ära. Võtsin vaevaks naeratada, et ohohhh või nii aga tüüp ütles, et mis sa arvad, kuidas ma muidu teid siin kätte sain? Tähendas, oli üksi vastu tuult tulnud kiiremini kui kogu see punt, kus me loksusime - respekt.
Võtsin siis sappa, alguses oli natukene raske, pöördel (enne Anijat keerati paremale Sambu poole) vaatasin ka, et kus siis grupp on, olid kusagil 500 - 700 meetrit juba maas. Tüüp ütles, et ära nende pärast muretse, vean su järgmisse gruppi, noh kui see just väga kaugel ei ole :). Kusjuures seda viimast ütles ta seepärast, et mina ei oleks pidanud ta tempos lihtsalt vastu.
Aga nii me kulgesime, stabiilselt 40+ km/h sees (parimatel hetkedel 48/49 km/h), kuniks saime kahele sõitjale järgi. Jäin nende kahega, kuna tunne ei olnud selline, et võiks suuta veel pikalt kaasa temaga sõita - pärast sõitu protokolli vaadates tuleb tõdeda, et tegemist oli ainuõige otsusega. Ühtegi suurt punti ka temal ei õnnestunud püüda, samuti on lõpuajast näha, et ta väsis.
Nende kahe inimesega tulin peaaegu lõpuni - abielupaar oli (Eamets Annika ja Jaanus, said lõpuaja 3:19:47). Peaaegu sellepärast, et kusagil Vana-Tartu mnt peal, Peetri küla kõrval jäi kõikse pealt kaduma Jaanus ja kuigi Annika tuli veel kaasa natukene, otsustas ta siiski oodata oma meest. Ei tea, mis mehel juhtus.
Enda lõpuaeg siis 3:18:20, enne mind tühiauk 3 min ja 40 sekundit. Ehk siis kõik keda veel suutsin neelasin alla. Pärast mind tühiauk 32 sekundit. Ametlik distants 102 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks 30,9 km/h - pole paha.
Keskmine pulss 172 SLS, max pulss 188 SLS. Keskmine pulss kõrge nagu mul ikka - enam ei pööra sellele isegi niivõrd väga tähelepanu. Tundub, et loomult pulss kõrgem. Kuniks mootor töötab edukalt ja jõudu jätkub on kõik ok. Hea, et max pulss pea 190-ni jõudis. Trennis pole nii kõrgele numbrit saanud. Tundub, et mingi jõud ja kiirus ikka jalgades olemas.
Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi aeg oli nii 15 minuti jagu aeglasem kui ta oleks võinud olla, siis tegelikult oli see olusid arvestades maksimum.
Negatiivsetest asjadest see, et stardis oli ainult 4 WC putkat, keset linna, kus puu alla ei lähe oli seda selgelt liiga vähe. Samuti see, et sõidu alguses Vana-Tartu mnt-le pöörates suutis keegi tagumisse rattasse sõita. Imekombel ei tekkinud isegi kukkumise ohtu. Ju tabati ratast õige nurga alt :). Ja see ka, et kui pakutakse pudeliga juua, siis tuleks ikka joogi pakkujatele öelda, et keeraku korgid maha.
Kindel positiivne laeng tuli Vana-Tartu mnt-l kaasa hõigatud ergutustest - naene ja lapsed. Vastu tuult oli seda vaja :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar