reede, 5. august 2011

See oli ammu

See oli enam kui 3 nädalat tagasi, mil viimati sind hellitasin ja su välja veerema viisin. Mäletan, et meie viimane kohtumine oli märg ja keeruline aga me hoolisime teineteisest ja see napp pool tundi teineteise seltsis möödus linnulennul.
Täna, 3 nädalat hiljem, ei teadnud ma, kuidas sa suhtud, et nii kaua pole veeremas käinud. Kas oled solvunud ja roostes või oled võtnud seda kui paratamatust, et sa pole mul ainus.
Õnneks oled sa leplik. Meie täna koos veedetud tunnike ja 15 minutit möödus jällegi kiirelt. Samas pean tunnistama, et mul oli täna raske. Tundsin nagu miskit oleks meie vahel, mis ei laseks meil suurtel kiirustel veereda ja õhtut nautida. Ma ei tea, mis see oli või miks ma nii tundsin aga pean seda sulle ütlema.
Need 24 kilomeetrit, mis me selle ajaga läbida suutsime jäid mulle meelde. Ma üritasin sind hoida nii hästi kui võimalik ja sama tegid ka sina. Mul on hea meel, et meie suhe on sirgjooneline ja ei toonud täna kaasa kõrvale kaldeid.
Ahjaa, vaatamaa su särtsakusele märkasin, et sa ei aja mu verd enam nii kõvasti vemmeldama. Loodetavasti pole see märk mitte meie suhte jahenemisest vaid stabiilsusest. Keskmise pulsiga 133 lööki minutis suudan ju olla sinuga kauem ja nautida sinu hella veeremist.

Tänan sind selle meeldiva õhtu eest.
Kohtume uuesti esmaspäeval.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar